Suurtes ja hallides teeäärsetes taludes olid elanud kulakud ja raudsängijalgadesse kulda peitnud. Ühe talu perenaine oli aga ennast koguni sängijala külge ära poonud. Môned lagunenud sängid vedelesid veel praegugi nôgestes.

Ema käes kolksus pang; läksime pihlakamarju korjama. Ema tahtis pangetäie pihlakamarju korjata ja nendest talveks moosi keeta. Isegi Orri-Antsu Mann keetis! Kôik keedavad! Iga maanaine varub eelolevaks talveks vitamiinirikast pihlakakeedist ja kombineerib oma vanast aluskleidist viie- kuni kaheksa-aastasele tütarlapsele uue särgi!

Teerajad olid vett täis nagu kraavid ja läbi selge vee paistis rohi, iga lible ning lehe küljes ôhumull. Pôllul kaera sees kasvas herneid, korjasime kaunu pangepôhja ning sôime neid aplalt kogu tee ja kogu tee ma nurusin: Ema, anna ometi viil üks kaun!

Kohad muutusid vôôraks, mulle tundus, et me oleme kodust juba väga kaugel ja millal tagasi saab, ei tea. Ühtepuhku tuli okastraadi alt läbi ronida. Kui kusagil ôues môni inimene midagi tegi, siis jättis ta meid nähes töö pooleli ja vaatas meile järele. Vôôrad lehmad puhisesid meie peale, vôib-olla olid need koguni kurjad pullid. Ka koeri nägime. Môned nendest olid koerad nagu koerad ikka - haukusid larinal ja liputasid samal ajal saba, nende läheduses seisis alati môni inimene vôi lehm. Teised aga lasid vôsas sörki, sabad jalgade vahel, ja kôôritasid meid valgete silmadega. Vôsade vahel oli päise päeva ajalgi videvik. Vihm kahises lepelehtedes, pori imes valguse ära, maas ei olnud mitte rohi, vaid muld, pori ja lehmapask.

Madalad pilved sôitsid lepaladvus, vihm ei olnud külm, aga hall, peenike ja tihe. Kanad olid ennist vihmaga väljas ja kukk laulis - nüüd ta vihmale jääbki. Mets paistis nii tihe ja imelik, nagu toimuks seal kogu aeg midagi. Kitsas teerada läks läbi vôsa ja padriku. Raja kôrval seisid nôgestesse ja vaarikavartesse kasvanud seenetanud puusüllad ning pehkinud haohunnikud. Nende alla vôis olla maetud püss vôi inimene.

Lähedal tegi üks: Ku-kuu-kuu-ku ja kaugel vastas talle teine: Ku-kuu-kuu-ku. Minul kuus kullast muna, varesel viis verist väntsu!

Need olid suured metslinnud, ôônetuvid ehk kuutajad, ja kôigist padrikutest kostis nende mahe kurblik hääl, justkui huikaksid nad ammumöödunud suve tagasi. Nagu oleksid môlemad maailmasôjad olemata, on ainult tugevad jalgrattad, Jänese kaubahoov ja usk uude sajandisse. Kes kartis siis haohunnikut! Minul aga hakkab veel nüüdki hirm, kui näen metsas vana oksahunnikut. Mis seal all on? Mets mustendab ja kohiseb, üle selja jookseb judin, lähen ära ja ei vaata tagasi, meeles Johannes R. Becher : Tume ingel minu samme juhib, vôimas vari neetud sajandil...

Haohunniku juures noorte kuuskede all kasvas ilusaid seeni, ma hôiskasin: Ema, tule siia! ja kükitasin maha. Äkki nägin kaharate okste all, päris varjus, keedupotti. See oli emaileeritud ja läikiv, meil niisugust polnudki . Kui ema lähemale tuli, ütlesin tasakesi: Ema, ma leidsin ühe asja!

Ema kükitas minu kôrvale maha ja püüdis ka kuuse alla vaadata. Tal oli valge rätik kuklasse sôlme seotud, sitskleit seljas nagu mullu ja muistegi, selle peal aga must läikiv saksa nahkkuub. Ta ei tahtnud muud, kui pihlakamarju korjata, pangetäie marju, ja siis nendest ôhtul moosi keeta. Ta oli taludes karjas käinud ja orgi varbavahele astunud, ta ei olnud tohtinud oma kringlit korraga ära süüa ja rukkis oli ta salaja kôik tagavaraks pandud Kawe &s;okolaadi ära söönud ja pärast naha peale saanud. Ristiema näitas talle ilusat mako-pesu ja lubas selle talle, kui ta ära arvab, kes oli Sebedeuse poegade isa. Tema ei teadnud ja ristiema pinnis: Kes on sinu ema tütarde ema?

Ema ei teadnud seda ka, pistis kôva häälega röökima ja läks röökides koju. Kodus küsis ta oma ema käest: Kis on minu ema tütarde ema?

Tema ema pahandas: Kas mina pian kôiki ilma-asju täädma! Mina ei tää!

Sellest oli kakskümmend aastat möödas ja nüüd teadis ema väga hästi, et see on metsavendade keedupott, mida ta kuuse all näeb. Ta nägi ka valget kirvesälku suure kuuse tüves ja teadis, et see on märk. Ta aimas metsavendade nimesid ning teadis ka, kelle pojad nad on. Nüüd oleks ta vôinud oma mako-pesu saada! Nüüd oleks see talle aga väike olnud, ta oleks pidanud selle mulle andma. Tal oli hirm, ta oli uusmaasaaja tütar. Ta polnud seda potti näinud.

Mina leidsin selle.

Olin suureline, oskasin lugeda, teadsin, mis on tôelind ja eluvesi, olin eluga kursis. Mis olid metsavennad minu kôrval! Mul oli emaileeritud potist kahju, vihastasin ema peale, pildusin jalgu kôrgele ja röökisin: Nunnad ja mungad, vaarao! Nunnad ja mungad, vaarao! Olin neid sônu vanast kooliraamatust lugenud, nad omavahel ühendanud ja nad meeldisid mulle hirmsasti. Need olid salapärased, paljutähendavad sônad ja täiest kôrist röökides kôlasid nad eriti kurjakuulutavalt. Ema püüdis mind keelata küll, aga mulle oli see haneselga vesi. Ema sôltus minu vanaemast ja minu onust, kes oli tema ema ja vend. Ta sôi nende kartuleid ja nende liha ja raha oli tal kôigest kakskümmend viis rubla. Ta oli minust seitseteist aastat vanem ja selle raha sai ta minu isa käest. Kui ma tahtsin, siis ma ka röökisin. Mina olin talle sülle langenud nagu ônn, ainult minu käest vôis ta kuulda:

Vadistades ka teekann jookseb kohvikannu man.

Ainult mina vôisin talle kuulutada:

Krigisevad teel triikrauad, ees neil porilombid, hauad ja: Määratu ja ääretu on Moskva aerodroomide ja hiiglaslike sildade ja väljaku Dzer&z;inskiga ja väljaku Vosstanjaga .

Oma armastust väljendasin ma talle metsiku trampimise, raske ja tüütu kaelasrippumise ning juustest sikutamisega. Nutsin, kui ta kodust ära läks, ja lärmasin ja tembutasin, kui ta tagasi tuli.

Keegi ei teadnud mind takistada maikuus lillepeenra juurde minemast, käärid pôlle all. Lôikasin suure mônuga pakse punaseid pojengivôrseid, ka murtudsüdamele ei andnud ma armu. Märg maa auras päikesepaistel magusasti, teravate kääridega oli lust pojengi mahlast liha lôigata, ja kurgus surus teadmine, et tuleb suur tüli ja pahandus.

Niisuguseid kingitusi tegin ma emale päris möödaminnes, nagu nüüd selle keedupotigagi.

Ema ümmargune nägu oli mossis ja ta silmad vaatasid mujale. Jôudsime välja äärde. Need taevaääred, mis siin paistsid, tundusid heledamad, kollakamad. See tegi mulle rôômu ja julgustas.

Meie märgade jalasäärte külge oli kleepunud harilikke heinaseemneid, aga kleidisappa hirmsaid hambulisi umbrohuseemneid, neidsamu, mida sügiseti takerdub koerasabadesse. Ma korjasin neid ema küljest ja ema korjas neid minu küljest.

Edasi viis niidetud pôllupeenar, kahel pool kasvas kôrge vili, vihm ja tuul ei olnud seda maha löönud, see oli päris ime. Aga ta oleks ka juba ammu koristatud pidanud olema.

Pihlakad kasvasid reas sellelsamal pôllupeenral. Neid oli kuus-seitse tükki. Uhked jämedad puud madalate okstega, ammusurnud taluperemehe Tuhka-Jaagupi istutatud. Pühad pihlakad, tôelised nôiapuud.

Neid nähes tuli kohe meelde vanaaegne jutt suurtest puudest, kes ise ilmas ringi liiguvad ja omale elukohta otsivad. Nad käivad jalgsi ja ajavad omavahel juttu. Kui üks jääb teistest maha ja hakkab sukapaela siduma, siis kaovad teised tal silmist, ta hüüab: Ann ja Krôôt , ae! Ann ja Krôôt , ae! ning jääbki paigale.

Arvasin varemgi ühe ja teise meiekandi puu kohta, et ta on ise siia saabunud, aga nendes pihlakates olin kindel, et Tuhka-Jaagup neid nüüd küll ei istutanud. Nad seisid täies aupaistes vastu selginevat taevast, otsekui teiselt maalt tulnud, kas Vôrumaalt vôi Lätist . Pihlakas kaitseb inimest vanakurja eest. Uskusin, et need siin küll kaitsevad.

Vaatasin, kui ettevaatlikult ema okste küljest kobaraid murdis ja pange viskas. Tômbasin näo marju süües krimpsu, sest marjad olid hapud, môrud ning mahlased. Nende maik sisaldas ja sisaldab siiamaani tervet seda maastikku, vôsa, haohunnikuid, taevast, viiekümnendate aastate alguse kuulsaid sügissadusid ja ema märga läikivat nahkkkuube.

Seisin paha aimamata, kôht punnis ja punased marjad peos, kui ôhk hakkas pôruma ja hulguma, murdus klirinal katki ning üle pihlakate kihutasid reaktiivlennukid. Nad lendasid parves, neil olid kôverad tiivad, nad sööstsid nii ruttu üle, et silme ees välgatas. Kohe tulid uued, samasugused, kôverate tiibadega.

Möirgasin : Lähme ära! Lähme ära! Lähme ära! Lähme ära!

Litsusin teadmata miks kôhu vastu maad ja olin maa peal näha. Maas oli rohtu ja suuri kive, kiilusin end nende kivide vahele ja röökisin jämeda katkendliku häälega nagu lammas vôi lehm surmahirmus.

Ümberringi laius märg sôjajärgne Eestimaa, maa, vili ja puud, rukkiväli lagendikul hôljus, kôrge kuusik kohas mäerinnakul.

Ema kôneles minuga, ajasin teda ära, aga ta ei läinud, vaid rääkis ikka lennukitest ja seletas, et nad ei tee meile midagi, riik ei luba neil meile midagi teha. Lendab, aga pole lind. Pôriseb ja kannab sind.

Kössitasin puu all, tundsin teravat kivi vastu kintse ja vaatasin sinist kellukest rohu sees. See oli tuttav lahke olevus, ta oli meie toa tagant siia tulnud, et ma temast tuge saaksin. Läksin ema juurde ja nägin, et pang on marju peaaegu täis. Käskisin: Ema, ära enam korja! ja vôtsin tal käest kinni. Taevas oli täiesti sinine, hallid madalad pilved olid muutunud valgete äärtega rünkadeks ja need rändasid kôik ühes suunas kauge metsa poole. Valgus oli hoopis teistsugune. Metsa vari ulatus poole pôlluni. Ma vaatasin pihlakaid, need punetasid külmalt vastu külma taevast.

Jooseme kah! ütles ema, vôttis maast pange ja me sörkisime mööda teerada läbi märja rukki, et veri käima hakkaks. Kui veri juba käib, siis on kôik korras. Tagasi läksime teist teed, mööda välja ja üle luha. Tahenenud riided said uuesti märjaks, rukkist tilkus vett kaela ja taevasina pani lôdisema. Selle selge taeva ees paistsid kôik kuused süsimustad. Kui metsa vari ära lôppes, hakkas päike soojendama ja soojendas nii mônusalt ning pealetükkivalt, et ma pidin ütlema : Ema, istume natuke!

Ema vôttis kuue seljast ära ja laotas laia lameda kivi peale. Me istusime ôhtuse päikese käes, soojendasime ahnelt konte ja vaatasime kaugeid pilvi.

Ma polnud nendes kohtades veel olnud ega osanud arvatagi, et niisugused kohad on nii kodu lähedal. Ma hiilisin ema selja taha ja langesin talle siis ootamatult kaela nagu murdja loom, hunt vôi ilves. Ema kiljus, mina tegin: Õrr-ôrr-ôrr! ja roomasin käpuli tema ümber. Raputasin paakspuupôôsast, nii et musti ja pruune marju emale pähe sadas. Nônda peletasin ma kôverate tiibadega lennukeid oma silme eest ära. Ema ootas kannatlikult, lôpuks ta lausus: No akkame aga jälle minema, pani kuue selga ning vôttis pange kätte. Rukkipôld läks selja taga kinni nagu uks ja juba algaski luht. Paar kilomeetrit tasast madalat maad, suuri pajupôôsaid, küüne, kuhjalavasid ja külma vett nii palju kui kulub. Vahel ulatus vesi pôlvini, mônikord aga poolde kintsu. Hoidsime kleidisabu üleval. Kôrgematel kohtadel seisid môned kuhjad. Mädanenud heinakaared ujusid vee peal, sinnapaika jäetud saadude ümbrus lainetas. Heina ja vee lôhn oli terav ja külm, nagu oleks kôik maa peal koltunud ning tühi.

Elektriliini all viis purre üle jôe, kaks jämedat tôrvatud palki musta vee kohal. Vool oli kiire, vesi solises tasakesi ja pikad tumerohelised kôrkjad paindusid voolu suunas, nende taha kogunes vahtu ja rämpsu. Kôhe oli minna mööda neid natuke nagu rasvaseid palke. Ema viis marjapange üle ja tuli siis tagasi mind viima. Ta vôttis mu kukile, ma vaatasin alla vette ja uskusin, et kohe hakkavad paistma uppunute valged käed, mis haaravad emal jalust kinni. Olin uurinud niisugust pilti, ainult et üle jôe ei läinud seal mitte ema lapsega, vaid tugevate lôuapäradega poiss, suur seljakott seljas. Seljakotist paistsid haned ja teisel pool jôge seisis vanakurat ning näitas rusikat.

Mitte mingisuguseid valgeid käsi ei sirutatud veest välja, saime ilusasti jôest üle ja natukese aja pärast hakkasin ma juba kohti ära tundma. Tundsin ära kolm halli küüni, mis eemalt paistsid, ja nudid jämedate tüvedega pajud, mis läksid hôredas rivis linaleoaugu poole. Luht nägi välja nagu suur jôgi kahe kauge metsaviiru vahel, lai ja lage. Ainult need jämedad pajud, üks kôrge remmelgas ja môned saarepuud paistsid kaugele otsekui teemärgid. Üle jôe kasvas palju rohkem pôôsaid ja puid, sest seal jäi alati mônest kohast hein tegemata. Oli liiga palju mättaid. Sealpool ei olnud enam üldse talusid, ainult tühi luht ja paksud metsad.

Remmelga all jôe ääres pani Teiste-Leida parajasti kurgitünni likku. Ta tôstis oma punaste pôskedega näo üles ja küsis käreda häälega: No kus teie siss käisite kah, kas vaalaskalu püüdmas va'? jättis töö pooleli ja ronis libedaid kive mööda kaldale, tegi tasase hääle ning päris ema käest: Ega Vahesalu naist ei juhtund nägema?

Ema ütles, et ei näinud, me ei tulnud haua juurest läbi. Leida seletust mööda oli Vahesalu naine jälle läinud haua peale lilli viima, olid olnud hirmus ilusad valged lilled, gladioolus pidi nende nimi olema. Leida ohkas : Môtle, nad jätsid surnu siia mulda, ei vôetud kedagi ümmermatmest ette. Pôle lubatud ristigi aua pääle panna. Panti puust ausammas, punane täht otses.

Nad jäid vait, vaatasid mind veidrate pilkudega ja Leida käskis : Akka sa, laps, kodu poole minema, küll ema tuleb järgi. Venisin nii aeglaselt kui sain ja kôôritasin ühtelugu Tihase küüni poole, selle taga sinetas kuusik - riigimets. Sellesama metsa teisest servast olime lôuna ajal emaga läbi läinud. See oli nii ammu, ma ei uskunud, et me veel kunagi koju jôuame, vôib-olla see ei olnudki üks päev, vaid seitse aastat, mis me ära olime.

Vägivallast raskem oli mul siiski omaks vôtta meeskonnas valitsevat ideoloogiat. Hoope ja sôimu vôis taluda passiivselt, pealegi ei koosnenud treening ainuüksi nendest, vaid ka harvadest kordaminekutest, mis seda suuremat rôômu valmistasid. Meeskonna elufilosoofia aga nôudis omapoolset aktiivsust, seisukohavôttu. Eitada ma seda ei saanud, kuid jaatada ei tahtnud. Üldtunnustatud ideoloogia oli oma sisult vôitlushimuline, vormilt lôbujanuline. Selle demagoogilise ôpetuse pôhipostulaadid sisaldusid järgmistes lendlausetes: Treenib see, kes mängida ei oska ; Enne ôpi viina jooma, siis ôpid mängu selgeks ; Jumalast antud vise ei kao kuhugi . Ehkki tehti rasket tööd, ei räägitud sellest. Mängumehed tööasju arutada ei armastanud. Need tehti klaariks treeningul, selle lôppedes aga nôudis hea toon lôbusat, muretut suhtumist. Kuid see aristokraatlik kerglus ei ületanud iialgi lubatud piiri ega laienenenud ka kaugeltki kôigile. Pooleteramehed ei vôinud sellist luksust endale sugugi mitte alati lubada, moosisaia peal kasvanud noortest rääkimata. Kôigel oli oma aeg ja koht ning üksnes mängumehed teadsid ekisimatult, millal vôib vormi kahjustamata minna hüppesse nägusid tegema ning millal tuleb hakata sagedamini kaalu peal käima.

Meeskonna peaideoloogiks polnud keegi muu kui diktaator ise ning seetôttu osutus Relli minu peamiseks vastaseks nii väljakul kui sellest väljaspool. Lootus suhete paranemisele pärast Balti karikaturniiri osutus ennatlikuks. Môni ônnestunud esinemine vôis sundida Rellit mind korraks kohtlema kui mängumeest, koos pidutsedes vôisin pälvida heatahtliku suhtumise kui banketibrigaadi liige, kuid järgmisel päeval oli kôik taas vanaviisi. Relli teostas oma poliitikat vankumatult, kusjuures see vôis avalduda ôige mitmekesistes vormides. Näiteks too autolugu.

Pärast isalt päranduseks saadud väikese suvila müümist ostsin kôigile ootamatult auto. Üllatusefekt meeskonnas oli suur. Auto omamine kujutas endast mängumehe sekundaarset tunnust, nüüd aga lubas seda endale isik, kes ei kuulunud keskklassigi. Isegi Kraaving ei suutnud hoiduda omaette torisemast : Alles mangus söögiraha, juba ostab autosid... Lausa häbematus oli aga küsimuse eelnev kooskôlastamatus kôrgemalseisva organiga : Sina ostsid auto?! seisis Relli ühel hommikul harkisjalu minu teele. Tema hääl väljendas siirast imestust mitte selle teo, vaid isiku suhtes. Mis on siis? peitsin haavumise häbeliku pomina taha. Vara on sul veel auto peale môelda, informeeris Relli mind. Mispärast? Sina vôid ja mina ei vôi? - Nii peabki olema, lausus Relli ôpetlikult, mina ostan veel paar autot, enne kui sina ostma hakkad. Tegelikult puudus Rellil raha, tema käes see ei püsinud, kuid see ei puutunud muidugi asjasse. Mis on sotsialismi pôhimôte? jätkas Relli loengut. Kes ei tee tööd, see sööb! purskasin vihaga. Ebaônnestunud naljast välja tegemata tôstis Relli nimetissôrme minu nina alla ja sônas väärikalt : Igaühele tema töö järgi. Ning lisas siis muretsevalt: Ajalehti ikka loed vahel? Ma pole sind kunagi näinud ajalehte ostmas. - Sa magad siis, kui mina ajalehti ostan, ütlesin pehmemalt, kui oleksin tahtnud. Kuidas sind üldse välismaale lastakse? läks Relli pead vangutades oma teed.

Avastasin endale ootamatult môiste inimlikkus , mida mul siiani vaja ei läinud. Tähistasin sellega kujutletavaid suhteid, mis oleksid seisnud funktsionaalsest hierarhiast kôrgemal. Tahtsin, et mind koheldaks lihtsalt kui inimest, sôltumatult minu rolliootusest. Kuid meeskond oli jäik sotsiaalne organism, mis koosnes lauaröövlitest, püstolipeetritest, söödumeistritest, isoleerijatest, vedruhiirtest, välkudest, banketibrigaadi liikmetest, mitte kunagi aga lihtsalt inimestest. Pidid oma koolipôlve ülbuse eest kallilt maksma, tôdesin nüüd kibeda irooniaga, - said ise näha, mis tähendab, kui tallatakse teiste tunnetel.

Toetust vôitluses iseseisvuse eest polnud aga kusagilt oodata. Ainus vôimalus olnuks Relli üle mängida ning meeskonnast välja süüa, kui selleni minu vôimed ei küündinud. Ja Kraavingult abi ei saanud, temale käis vôitlus endalegi üle jôu. Kord pidin laagri ajal treeningult puuduma: emale oli toodud briketti ja see tuli ära laduda. Vôtsin südame rindu ja läksin Kraavingu jutule. Treener kiskus nagu ootamatust valuhoost kôverasse. Ma saan kôigest aru, ütles ta pika vaikimise järel, aga kas sa puhkepäeval ei vôi minna? Seletasin, et brikett tuli täna ja vihma vôib sadama hakata. Lubasin iseseisvalt treenida ning homme hommikul laagris tagasi olla. Kraaving tegi uuesti môtlemispausi ning muutus sel ajal silmnähtavalt väiksemaks. Sina treenid, kui môni teine ei treeni, lausus ta raske ohkega. Aga luban ühte, hakkavad kôik tahtma. Ohkasime koos. Meil môlemal oli teineteisest ilmselt kahju, muutusime väga kurvaks. Kahetsesin juba oma sammu, kui Kraaving köhatas, kirtsutas nina ja pressis läbi hammaste: No eks sa mine siis. Aga ära enam sellise jutuga minu juurde tule. - Ei tule, tôotasin valutava südamega. Kraaving vôttis prillid ja kissitas mind lühinägelikult. Siis pööras pilgu ära, nühkis sametlapikesega prilliklaase ja ütles peaaegu sosinal: Sa tead ju, kui rasked mehed nad on.

Jah, lapsepôlvelemmikud olid rasked mehed, tômbasin môttekäigu alguse ja otsa kokku. Mina aga olin kergeks osutunud. Olin lasknud endale vôôra tahte peale suruda. Kuhu oli jäänud mu spordimehevaim?

Mooses loobus, koht jäi vabaks. Duubli liider pääses meeskonda. Kalevi meeskonna mängija! Au ja uhkus! Ja leppisin neljanda tagamängija kohaga. Seda väljakutset, mida Kraaving lootis, ma ei esitanud.

Ja korraga torkas mulle pähe veider môte. Hääletamine, too lapsepôlve pöidlaküüt! Olin end peale hääletanud ja aitas. Pöidlaküüdiga olen ma tahtnud elust läbi sôita. Aga et teha seda, mida minult oodati, läks tarvis teistsugust suhtumist. Tegelikult olin ma vaid pealtnäha töökindlalt konstrueeritud, minu sees, kusagil varjatud konkus, istus aga nagu veel keegi. Mingisugune pisike vennike, kes vaatas kogu aeg minu rähklemist pealt, endal pool suud inetult muigel. Ja kui jôudsid kätte need viimased ja magusaimad korrad harjutamise juures, suurima väsimuse hetked, armastas too salakaval sell mulle kôrva sosistada: Milleks? Milleks? Ja mis siis? Ning minus justkui lôtvus mingi keel...

Täitsin kohta, tegin kohustusliku töö ära. Fanatism kadus, treeninguisu vähenes. Muutusin ükskôikseks ja hakkasin tundma tüdimust. Areng jäi seisma. Kaotasin publiku sümpaatia. Mänguvorm stabiliseerus mingisuguse enam-vähem rahuldava standardi peale, mis mind ennast enam sugugi ei rahuldanud. Vedelesin, magasin palju, kuid olin ikka unine ja uimane. Unelesin mingist tôelisest elust, mis tuleb siis, kui mängu järele jätan. Hakkasin pärast treeningut ôlut jooma.

Üldse oli elu liikunud tuimuse ja rutiini suunas. Kuid nüüd pidin küll juba äärmisel piiril väljas olema, kui isegi Helena hommikune telefoniuudis mind ükskôikseks jättis. Dekaan oli Helenale öelnud, et mind viiakse tagasi kolmandale kursusele. Ning sealgi olid vôlad. Ma isegi ei mäletanud, mis mul üldse kôik teha oli. Ja ometi vôtsin selle teate vastu täiesti külmalt. Môtlesin vaid, millal ükskord tuleb see aeg, kui midagi ei ole kaelas, kui midagi ei pea tegema, kellelegi ei ole vôlgu, keegi ei käi mulle närvidele, miski ei näri mu südant, kui vôin rahus elada. See oli kôik, mida ma veel igatsesin.

Leidsin ahastuses, et olen muutunud teiseks Olmaniks . Kas tôesti oli elus vaid kaks vôimalust - Relli ja Olmani tee? Ei, siiski leidus ka kolmas . Kalev Ruusi variant. Sest mina olin ju hullem kui Olman . Too vähemasti ei lohutanud end ilusate valedega, vaid mängis enesele vôetud rolli ausalt. Aga mina püüdsin oma imaagot lakeerida. Koolis mängisin ma korvpallikuningat, nüüd pôlastasin tôelisi korvpallikuningaid nende matsluse ja jôhkruse pärast. Ikka olin ma eriline, ikka teistest parem. Luuletasin endale küll vaimsust, küll tulevikku, vastandasin end kôigile teistele kui alamatele olenditele. Milline geniaalne vôime end suureks pidada!

Teise ülikoolitalve elasin 316-ndas . Vastu kevadet otsis Kraaving mulle omaette toa. Minu elamine naiste juures oli avaldanud talle sügavat muljet.

Uueks elupaigaks sai kehakultuurlaste ühiselamu. Asi oli pooleldi ebaseaduslik, sain toa mingite täienduskursuslaste jaoks ettenähtud kohtade arvelt. Komandant, lillatava näo ja tumelilla ninaga paks mees, ühika hirm, kirjutas mind sisse, kuigi tema tige nägu selle tegevuse juures veelgi lillakamaks tômbus. Loomulikult kolis ka Helena inkognito minu juurde. Püüdlikult konspiratsiooni eest hoolt kandes elasime seal pahaaimamatult kevadeni, kuni Helena ühel päeval teatas, et ootab last. Ega kavatsegi midagi ette vôtta, otsustagu mina kuidas tahes. Pärast lühikest ägedat siseheitlust otsustasin abielluda, sest igal juhul vältimatud kaotused tundusid niiviisi siiski väiksemad. Ka ei paistnud see samm mulle elus otsustavana, nagu sel puhul üldiselt arvatakse. Asi tundus koguni minust kuidagi eemale jäävat, nagu ei oleks see päriselt mina, kes naise vôtab.

Kogu minu viimaste aastate olemine on olnud minust eemal! avastasin nüüd korraga.

Säilitasin külma rahu kuni registreerimistalituse alguseni. Siis läksin korraga üleni krampi, pea ning kogu keha muutusid tinaraskeks. Samas kostis pulmamarss ning me sammusime instruktsioonile vastavalt mööda vaibajooni laua ette. Sônad luges peale keskealine tüse naisterahvas. Tema jutust läks mul enamik kaotsi. Môtlesin omi môtteid: ega mu pôske mööda allavoolav higipiisk teistele näha ei ole? Kui äkki prantsatan pôrandale?! Oli vist ka asjakohasemaid môtteid. Jutu vahele mängis neli rauka viiulit. Siis rääkis naisterahvas ônnest, linnukestest ning pesapunumisest. Lôpetuseks tuli Armastuse lugu . Helena tulbli ja töökas ema nuttis sorinal. Järgmine paar ootas juba ammugi ukse taga, kui meist alles tuhandeid pilte tehti.

Môni nädal hiljem sai komandant haisu ninna ning tôstis Helena ühikast välja.

Meeste plokk, seletas ta violetselt ôhetades, nelja toa peale üks tualett- ja pesuruum. Isegi kui rektor käsu annaks, tema ei saavat seda ikkagi lubada. Helena kolis Vanasse Tiiki tagasi. Raekoja platsil andsime ôhtuti tseremoniaalselt suud ja kômpisime kumbki oma ühika poole.

Meeskond vôttis teate noore abiellumisest vastu soliidselt. Peaaegu pühalike nägudega pigistati üksteise järel mu kätt ning sooviti ônne. Üksnes Renke ütles Tunnen kaasa , veendus, kas ma sain naljast aru, ja pistis esimesena hirnuma. Mängumehed suhtusid perekonnaprobleemidesse üldse täie vastutustundega. Üksteise abikaasasid nimetati prouadeks, neid paigutati spordihallis esimesse ritta istuma ning nähti vaeva nende riietamisega silmatorkavatesse ja hinnalistesse rôivastesse. Abikaasa kuulus mängumehe prestii&z;i juurde ning tema eest tuli hoolt kanda heaperemehelikult nagu muugi väärtusliku kinnisvara eest. Seevastu naine kui soo-olend kujutas endast omapärast loodusnähtust, mis tegevuse objektina äratas mängumeestes suurt huvi. Nende objektide kasutusviisidest kui ka edukatest lähenemismeetoditest tehti sageli juttu. Peeti prestii&z;ikaks olla edukalt tegelnud suure arvu objektidega, oma tegevuse kirjeldusi esitati üksikasjalikult ja elavas vormis ning neid kuulati suure huviga. Oma proua juures saavutatud edust aga ei kôneldud üldse. Ja kodunt eemal viibides ei meenutatud oma naist, vaid plaanitseti uusi vallutusretki. Kuigi vahel tunnistati, et vôôrast läks tarvis veendumaks, et oma naisega on kôige parem . Siiski tundus mulle, et sônad ja teod olid pöördvôrdelises sôltuvuses: teod tingisid vaikimise, nende puudumine sônakuse.

Puberteedieas nägin sageli erootilisi unenägusid, hellitasin julgeid môtteid ning praktilises suhtlemises liigiôdedega peitsin oma ebaküpsust jôhkra meheliku käitumise taha. Kuid täiskasvanuna, eriti aga pärast 316-ndas läbitud semestrit, tundus naise käsitamine poolzooloogilise olendina ilmse asjatundmatusena.

Nähtavasti kujutan mina endast teist äärmust, môtlesin tekki kohendades. Ükskôik millises emotsionaalses palangus ei jätnud mind süütunne, et sunnin inimolendit madalduma sellise puhtbioloogilise toiminguni. Muu hulgas tundsin siis alati, et teen pattu. Kuid minu hämmastuseks liikus mängumeeste ümber naisi, kes lasksid end ilmselt meeleldi kohelda puhtakujuliste seksolenditena. Mône sellise meeskonna sôbratari kônepruuk ajas mulle hirmujudinad peale, ehkki noore vastu otsest huvi ei ilmutatud. Nii tuli mul selleski sfääris pôrkuda harjumatutele vaadetele.

Laagris vôi vôistlusreisil olles häbenesin veidi koju helistada. Oma prouaga pidevalt jahvatada vôis tunduda kahtlane. Umbes nagu värske autoomanik, kes tôuseb öösel iga tunni tagant, et heita muretsev pilk aknast välja, ega auto pole äkki ära aetud. Mis proua see sul on, keda peab alatasa kontrollima? kartsin end kahtlustatavat. Kord jäingi Talvarile vahele. Misasja sa talle igal ôhtul helistad, imestas kapten, mida on sul kogu aeg rääkida? Kôik on ju teada, ühe päevaga ei juhtu midagi. Laagris ei juhtu üldse mitte midagi. Mis môtet on tühja plära ajada? Kuid minule oli see ainus rôôm laagripäevade monotoonsuses. Helistamise môte polnud ju kône sisus, vaid kontaktis Helenaga . Terve päev oli möödas. Ja ma küsisin Helenalt : kuidas su päev läks? kuidas sul läheb? Ja kuulatasin, kui tihedaks on meievaheline sein juba muutunud. Helena vôttis sel ajal alati alla, kui mina ära olin. Üksi ei olevat isu. Ootas. Aga kui koju jôudsin, vôôrastas. Ja kuni ära harjus ja omaks vôttis, sai minu aeg otsa ning tuli jälle minna.

Isegi Kraaving ei môistnud minu sentimentaalsusi. Kui ühel puhkepäeval taas läksin jutuga, et tahan koju sôita, luges ta mulle sônad peale. Kasvatad kodus lillenupukest, kes midagi üksi tehtud ei saa, torises ta, ainult nutab meest taga. Ning pöördudes treener Valge poole, küsis kavalalt muiates : Kas sina, Aksel , käisid kogu aeg kodus, kui sa noor olid? Ei, Aksel ei olnud kogu aeg kodus käinud. Ta tômbas küünte vahelt tubli mahvi, köhis oma suitsumeheköha ning pôristas : Mina hoidsin küll tagasi. Ning siis arendasid môlemad innustunult teemat Spordimehe sugulised vajadused ning nende rahuldamise vôimalused vanasti ja tänapäeval , kuni Kraavingu vannivesi üle lävepaku tuppa voolama hakkas. Mina aga imestasin, mis puutükk see Kraavingul küll lillenupukese asemel on, kes iial meest taga ei nuta ning kôigega üksinda toime tuleb. Kui sul kaob tahtmine koju minna, môtlesin, kas siis ongi enam erilist môtet elada?

Mu ôpetaja, miks oled nii tusane ja kurb? Nagu oleksid jüngrid sind maha jätnud ja sa kaebad valju häälega Ketsemane aias ? Triigi püksid ära, neid läheb varsti tarvis. Ei, ära karda, ega ma neid endale taha, kuigi mulle on neid hädasti tarvis. Kuid ma ei vôta sinult midagi, isegi su hinge ei taha ma, sest mul pole teda kuskil hoida. Mina ei püüa hingi ja sinu pükste peale ei ihu ma hammast. Aga mul on sinuga igav ja kurb, pea seda meeles. Airil on ôigus, tôesti igav ja kurb on selles räpases barakis.

Kuule Kalju , sa oled enda täna päris ära seadnud!

Helduril oli ôigus. Üks aiapidaja oli käinud ja lasknud sepikojas oma käru parandada. Töö oli lihtne, Ambrosius oli oma laua juurest noogutanud: Poja, tee ära, löö vinkelrauast välja, augud sisse ja... Tegin rôômuga uue käruaisa valmis, ja siis oli kärbesvuntsidega mees soru viina pakkunud. Seepärast siis oligi mul keel pehme, kui astusin kônelusse keevitajaga, kes parajasti oma pükse pressis. Püksid aurasid laual, niisked ja kuumad. Hea riie, väga hea riie! kiitsin.

Ära puutu tahmaste kätega! tôrjus keevitaja.

Tahad môista anda, et peaksin end pesema? Aga luba, et vôin pärast sinuga rääkida, nii palju, kui ma tahan. Sest täna on lüüsid lahti, kosk vôib kohiseda. Sina katsu vahepeal see küünarpuu alla neelata, mis sul sees on, kurgus vôi ei tea kus. Oleme rääkinud

Kui ma end köögis kraanikausi juures pesin, kohtusin Aksel Matsmanniga . Vanamehel oli habe aetud, juuksed briljantiiniga vôitud, lips ees ja meel rôômus.

Keedad kohvi nuhutasin. Tundsin ära Airi rohelise teekannu. Pead pidu?

Vanamehel om sündimise päiv kätte tullu. Joome Airiga veidike kohvi, vana Sihver om kah platsin.

Soovin sulle palju ônne, suskasin talle märja käe pihku; tal oli tugev usalduslik kämmal ja samasugune käepigistus.

Keevitajale aga ütlesin:

Mis sa, mees, minu peale kauna kannad, et ma Airi pool käin? Seal käivad ka teised juttu ajamas ja aega veetmas. Ja ôieti teevad, miks ei peaks nad käima, mida on meil selles hallis ôhtus teha. Sina, kallis ôpetaja, oled ka molu ja tuhknai, ja veel molumaks ja tuhknaimaks lähed, kui arvad oma seenetanud ajudega, et ma tahan su Airit üle lüüa. Me oleme kôik noored mehed ja me tahame tüdrukuga magada, vale oleks, kui ei tahaks, ja Airi on tore tüdruk, hulga kenamaks muutunud, kui arvata vôis, selle Vaeste-Patuste alevi kohta on ta väga kena naine. Aga sa oled eksiteel, armas ôpetaja, kui arvad, et mina temaga plaani pean nagu Joosep Toots Raja Teelega . Rumalasti teed, kui sedasi môtled. Ja rohkem ma sellest ei räägi, sest ôndsad on need, kes vaimust vaesed ega taipa, kust neile valgust koidab.

Ega ma lootnudki, et ta nüüd suu lahti teeb ja oma kaamelihambaid näitab. Endiselt vaikis ta ja pusis süvenenult pükste kallal.

Istusin voodiäärel, hôôrusin pihuga meelekohti. Elektripirn pôles tuhmist laest rippuva hallpruuni juhtme otsas, lambipôhjal oli valge kiri: Osram , ja kärbsed olid pirni ära mustanud, kuid heleda valguse tôttu tundusid need mustuseplekid nüüd valged.

Kas sa ka kuulsid, mis ma siin kokku rääkisin? küsisin Heldurit silmitsedes.

Tôredalt vastas ta:

Kuulsin küll!

Oled ikka pahane vôi? Vehkisin käega, ôieti vehkis käsi ise, minu nôusolekuta; alkohol liigutas mu kätt.

Airil on laps. Ma ei tea, mis ma pean tegema.

Oo, sa räägid täpselt samu sônu, mis meie unustamatu Reino Toikka . Tema ei teadnud ka, kuni ônnetus oligi käes. Ja siis ei teadnud ta ka, kui pôgenes venna juurde, kust iga loll vôis ta üles leida.

Kui ma paneksin Airiga leivad ühte kappi...?

Õige abitu ja ônnetu nägi ta välja.

Pane pussnuga ka! pilkasin. Kui Reinol saab üheksa aastat täis, tuleb ta vasaraga su pealuud laotama - siis hakkad talle pussiga vastu.

Arvad sa, et ta...

Kindla peale! Keevita endale kolmemillimeetrisest plekist kilp ette, las kopsib siis vasaraga vastu taldrikut. See teeks küll pôrgulärmi.

Heldur viskas käega ja pööras tagasi pressimistöö juurde. Vaatasin silmanurgast tema poole. Ta oli kumaras, ta selg oli kuidagi hale ja abitu. See hakkas mind häirima. Panin lôôtsa voodile, astusin talle juurda, koputasin ôlale.

Ära heida käega, ära seda küll tee!

Tahtsin sinuga rääkida. Aga täna pole sa vormis.

Olen küll! Usu, olen küll. Ükskord me juba rääkisime. Mul ei ole midagi lisada. Pea oli uimane sellest paarist suutäiest viinast tühja kôhu peale. See on tôsine asi. Mina ju sinu sisse ei näe. Kui armastad, siis vôta ta ära. Vanameestel tutist kinni, koos kohvikannuga ukse taha ja ise asemele.

Sulle on see nali , lausus ta kahetsevalt.

Tee mis tahad, mis see minu asi, aga kuni sa môtled ja kahtled, paneb môni teine talle käpa peale ja sina oled ilma.

Kes see teda nii väga...

Ma vaatasin köögis - Talupidaja on veel täitsa sile poiss, kui lôug puhtaks aetud ja lips ees. Mis mehel viga!

Keevitaja jäi päris nôutuks ja vajus norgu.

Kuradi kurat! poolis ta pominal. Kuradi kurat!

Kutsu Aksel duellile vôi küsi Airilt otsesônu, kuidas tema südamega lood on.

Nüüd küsis keevitajaisand, igavene mühakas , uskumatult muhatades :

Südamega?

Nojah! Südamega, rinnaga, reitega, ma ei tea, millega, jumala eest! Aga tee see asi endale selgeks, mis sa jokutad! Kui ma sind siin majas esimest korda nägin, olid palju krapsakam, julgesid isegi Airile käe ümber piha panna. Kas see labidalajatus lôi su nii vedelaks?

Esimene mulje on petlik... halises ta.

Tead, mu kallis ôpetaja, hakkame ôige koos nutma, asi kipub nii haledaks minema. Vaata, vôtame selle veeklaasi ja nutame täis.

Öösel tuli tal tüli Ossiga . Helduril oli kombeks saanud öösiti muusikat kuulata. D&z;ässirütmide saatel môlgutas ta oma môtteid ja veeretas kahtlusi peas edasi-tagasi. Treialit aga häiris see öine ülevalolek ja muusika kuulamine. Sellest see sônavahetuski. Keevitaja läks ägedaks, pilklikuks; lugu lôppes sellega, et Oss haaras voodi alt kinga ja virutas raadiot. Heldur sai vihaseks, kargas üles ja kukkus treiali pikki käsi väänama.

Mis te, antsud, nüüd teete! vaigistasin neid.

Pani niisuguse lutaka, et kolm vägilast on sodi! kaebas keevitaja.

Kolm ühe hoobiga! naersin.

Panen veel, kui sa seda öist käätsutamist järele ei jäta.

Môned viisid jäid mulle meelde. Juhtus, et hommikul enne tööleminekut, kui olin varem ärganud, katsusin neid järele mängida.

Öösel lärmab raadio, hommikul kääksub lôôts , urises Oss . Kuskil ei ole rahu!

Rahu saad kabelis kahe kivi all! viskas Heldur .

XXVI

Jah, andeks antud. Sulle on su inetud teod andeks antud, kuulutas Sirje . Rüütel ei jäta daami maha ega lase jalga nagu sina.

Ma olen andeks saanud, muigasin kibedalt. >Oma olematud kuriteod, ajaloolise süü, tahtsin lisada, kuid teadsin, et ei maksa. Seepärast laususin suus sônu veeretades : Andeks antud. Teoreetiliselt.

Miks teoreetiliselt? Me oleme ju sôbrad.

Oh jaa! Me oleme rohkem kui sôbrad.

Ma ei taha olla sinu armuke! kähvas ta.

Ära kasuta sônu vôôras tähenduses, mu kallis! Kas sa ka tead, mis tähendab armuke olla? See tähendab omada briljantsôrmuseid, buduaari, limusiini livrees sohvriga, teenijaskonda - see on armuke. Seda kôike vôib pakkuda boss, mitte töölispoiss! Ja seepärast polegi sa armuke, vaid vaese noormehe armsam.

Vôib-olla ei taha ma sedagi olla.

Vôib-olla, vastasin pead väärutades. Mina ju sinu sisse ei näe.

Kes armastab, see näeb. See näeb veel rohkem kui röntgen. Ise sa litsusid mulle ligi. Nüüd pead kôike nägema.

Vôtsin tal ôrnalt piha ümbert kinni.

Jäta rahule, kohe tuleb...

Alles oli perenaine istunud siin ja lugenud mingit ennesôjaaegset kapsast, pilk hoolitsev ja kiivas - nagu oleksime meie süüdi, et tema enam iial üheksateistkümneaastaseks ei saa.

Tead, lähme meile. Poisid on ära ja tuba tühi.

Ei tule kône allagi.

Seal me oleksime täiesti üksi.

Kes ma pärast seda olen, kui ma hakkan meeste ühiselamus käima? Mis minust siis räägitakse? Kuidas sa vôid üldse niisuguse môtte peale tulla, et ma tuleksin sinna jätiste sekka!

Intris elavad ka inimesed.

Pôhjakäinud, langenud inimesed! nähvas ta vihaselt.

Sellised nagu mina.

Sa veel naerad!

Aknast möödus vari - perenaine oli puudega tulemas. Seekord polnud mul mingit tahmist proua Dagmariga elust rääkida.

Sa siis ei tule? Ei meile ega välja?

Ei.

Seisatasin, tômbasin tal korraks silitamisi üle juuste ja palge.

Siis kadusin viletsasti valgustatud haisvasse koridori.

Nônda närbub armastuse lill, keerles mul peas. Jah, just nônda.

Tulid külmad ilmad. Meie tuba oli nagu hundilaut, ja kui me Sihverile kaebasime, miks ei köeta, ütles ta, et pole puid, tänavused puud olevat kohale toomata.

Panid mehele! käratas keevitaja.

Komandant läks vihast punaseks.

Tule vaata pabereist järele! Ära karga näkku, kui ei tea!

Pabereist! porises Heldur taltunumalt. Paberid on niisugune pime asi...

Oli selge, et sotti me ei saa, sooja ka mitte. Keevitaja otsis kuskilt välja vana elektripliidikese ja pani laual pôlema. Seal ta hôôgus, käsi vôis soojendada, kui juures seisid, kuid ôhku ta nimetamisväärselt kütta ei suutnud. Palusime siis Sihverilt aga tekke lisaks, neid tal oli. Imelik mees oli see Sihver , muidu ajas mônusat juttu rottidest, inimestest ja munade kokkuostmisest omal ajal, aga niipea kui tema asjaajamist kuidagi riivasid, nii muutus ta ôrjetuks, ja aimus temast midagi pahatahtlikku. Matsmann teadis kinnitada, et ta näinud ühel sügisôhtul väljas kahtlast autot, see seisnud meie puukuuri ees ja kaks meest olevat seal poolihääli jutelnud.

Need varastasid meie puid, Sihver tegi kütet vedelaks, ütles keevitaja südametäiega.

Varass varga otsan, vastas torulukksepp ja endine talupidaja pôiklevalt, kuidagi ükskôikselt. Tema toon vihastas Heldurit veel enam.

Ajad mölaka juttu vastu - varass varga otsan! Nagu sa ise siin ei külmetaks! Miks sa neist öistest meestest kellelegi ei rääkinud?

Mes ta mulle ette putuss. Aksli silmad läikisid ôliselt. Mia kebi oma kaska alla, sääl om iks lämmi.

Läksime tuppa, süli tekke täis.

Isand Merikann teeb targasti, arvas Heldur . Tädirannas! Soojas ja söönud nagu kuninga kass. Ta häälest kostis kadedust.

XXVII

&S;i&s; oli ni&s;uke lugu, et samal ôhtul leidsin meie koridorist pruuni talvepalituga daami, kes ebalevalt toauksi vahtis ega söandanud neist ühtki lahti teha.

Otsite kedagi? küsisin mulgikapsapanniga köögist tulles.

Mind juhatati siia ühiselamusse, et ehk leian öömaja. Olen Tallinnast , komandeeringus, hotelli ei saanud. Ta viiviatas ja silmitses mind arupidavalt. Tegelikult lubati mulle naaberbarakis öömaja, sain päeval tuttavaks kahe tütarlapsega, need lubasid lahkelt mu üheks ööks enda juurde vôtta, ehk homme saab hotelli. Aga nüüd on nad ära, ei tea, kus, ootasin seal koridoris poolteist tundi.

Kohe otsime komandandi üles, laususin, pann ikka käes. Koputasin Sihveri uksele, kuid nii tema tuba kui ladu olid kindlalt lukus.

Vôôra pruunides silmades kustus lootusesäde.

Mis te siin koridoris ikka külmetate, tulge seniks meie tuppa, kui midagi selgub. Komandant on kuhugi ära läinud, küll ta tuleb ja teile kuhugi mône nurga leiab. Ikka leidub vabu kohti, môni on maale sôitnud, môni ööbib mujal, môni on komandeeringus. Tänavale te igatahes ei jää. Ta häbenes pisut, kuid muutus siiski rôômsamaks. >Palun! näitasin käega. Meie vigvam on seal koridori lôpus.

Pakasest ôhetavat vôôrast daami nähes venis keevitaja nägu sôna otseses môttes kolmandiku vôrra pikemaks. Kohmetult sebis ta meie armetu laua ümber, märksin ta palgel isegi kerget puna.

Panin panni lauale ajalehe peale, lôikasin leiba.

Palun vôtke istet, laususin, ja kui daam ikka veel ebales, kordasin : Vôtke istet ja vôtke ôhtulist, madam. Proovige rauatöömeeste ôhtusööki, ärge häbenege! Pakume seda, mis on. Taldrikuid ja muid peenemaid söögiriistu meil kahjuks ei ole, vôtke siitsamast panni pealt proletaarlase kombel.

Mis jumal on andnud, muheles keevitaja. Meie igapäevast leiba.

Aitäh, ma olen söönud.

Vôtke ikka!

Harda on minu nimi, ütles daam. Väga ilus, kostis Heldur , kuid ennast ei tutvustanud; pilgutasin talle küll silma, kuid ta ei saanud selle môttest aru. Vôtsin siis selle asja täiesti enda peale, ütlesin meie nimed ja kes me oleme. Ärge palitut ära vôtke, siin on peaaegu sama külm kui väljas, teevesi külmub öösel kannu ära.

Kuidas te siis siin elada saate? imestas vôôras.

Ulatasin talle kahvli, meile kahe peale jäi lusikas.

Kôlbab süüa küll, kihvtitatud see toit ei ole. Ja külgehakkavaid tôbesid me ka ei pôe, ütlesin istet vôttes. Keevitaja seadis enda peremehe kombel laua otsa.

Daam nokkis kahvliga kapsast, pistis suhu, rohkem nii viisakuse pärast, kuid ikkagi.

Palun vôtke veel, sundisin teda tagant. Ega täna enam kuskilt süüa saa.

Tal olid pikad ripsmed, mandlikujulised silmad ja tômmu nägu. Kuid suu oli tal väike. Nagu mooninupp, meenus kuskilt loetu vôi kuuldu.

Kuulekalt sôi ta veel.

Siin te siis elategi, lausus ta, teadmata, mida öelda.

Siin me elame, kinnitas Heldur pisut pilklikult, ja töötame. Siin möödub meie noorpôlv kuni naisevôtuni, mônel ka pärast seda.

Mis siin enne oli? Need pole ju uued majad?

Ma ei teagi. Môned räägivad, et vangilaager.

Keevitaja lôôpis:

Mis meil enam minevikust, me vaatame julgelt tulevikku.

Ära sa, Heldur , Hardat oma lööklausetega ära ehmata!

Mis ametit peate, kui tohib küsida? päris keevitaja.

Revident-raamatupidaja. Tulin teie asutust revideerima.

Ammu aeg! leidis Heldur . Sohipesa!

Välja sôideti Erna nôudmisel laupäeva varahommikul, mitte reede ôhtul, nagu Jüri oli tahtnud. Siis oli Erna nôus ka pühapäevaks kodunt ära jääma.

Hoolimata sellest, et Erna hakkas juba kella seitsme ajal köögis valjusti kolistama ja Maarja teda sealjuures aitas, saadi minema alles pärast kella üheksat. Erna oli ärritunud: üle mitme aasta sôitis ta kodunt ära nii kauaks, et koguni välja ööbima jäi, ja nii kaugele. Ta pidi mitu korda üle kontrollima pakid, kas kôik ööbimiseks vajalik on kaasas, ja maja - kas ikka tôesti ei vôi nii pikal äraolekul puhkeda tuli vôi plahvatada gaas ja kas hôbeasjad on hästi ära peidetud, juhuks kui peaksid tulema sissemurdjad. Nüüd oleks tôesti vaja head koera, leidis ta. Paneks sellele paari päeva toidu ette ja laseks aeda lahti!

Jüri oli pahane, et ärasôit venis ja ta ei jôua enne matust isamajast läbi käia, nagu tal plaanis oli. Jaangi hakkas ärrituma. Ta môtles: miks peab Erna kaasa tulema, kui kodunt äraminek talle nii raske tundub. Tema Erna asemel küll ei läheks, vaid leiaks mône môjuva pôhjuse kojujäämiseks, kas vôi krambid jalgades. Kas Erna siis tôesti ei märka, et keegi tema kaasatulekut ei soovi? Ta ei tunne midagi? On ju ometi olemas telepaatia! Jaan püüdis oma môttega Ernale intensiivsemalt sisendada kojujäämise-soovi. Aga selle asemel, et oma môtet Ernasse kanda, sattus ta hoopis ise äkitselt Erna sisse: nagu oleks ta Erna seest välja vaadanud iseendale otsa ja tundnud, et tema, see tähendab Erna , pole kunagi päris üksi tühjas majas viibinud, just öösel, välja arvatud siis ammu hirmsal sôjaajal, kui ema oli surnud ja ta lootis, et sünnib ime ja Jaan tuleb jälle nagu tookord, tol tulekahjude ööl.

Valitses maikuu-kuumalaine ja sôit oli Jaanile raske, kuigi ta istus esiistmel Jüri kôrval, kus oli lahedam kui taga. Väljas oli veel veidi tuultki, aga seest küttis päike auto kuumaks, nii et autos tundus, nagu oleks kôige lämbem, palavam kesksuve päev. Ja auto polstrid haisesid ikka veel, kuigi see polnudki enam uhiuus. Ja lisaks hakkasid kôrvadele, pannes pea huugama, mootorimürin ja tuulemühin, kuigi &Z;iguli mootor töötas vaikselt, vähemalt vana autoga vôrreldes. Muidugi häiris see kôik teda vaid selletôttu, et ta polnud enam harjunud pika maanteesôiduga - linna tihedas liikluses ei pannud sääraseid asju tähele. Imelik küll, et ta polegi ju kuigi vana, aga on ometi elanud nii pika elu - hobusest autoni, nagu ühest ajast teise. Kui tema kasvas oli auto veel haruldus. Ükskord oli nende tallu sôitnud auto. Ema oli tôstnud Jaani ja Hermanni autosse ja lasknud neile väikse sôidu teha, aga nemad vennaga olid nutma hakanud - nii kole oli paistnud see rappuv ja mürisev kast. Hiljem täiskasvanuna oli ta seda vahel meenutanud naeruga lapse rumaluse üle. Ta oli harjunud môtlema, et auto on progressi tunnusmärk, et progress on iseenesest hea, ja kiire ühest paigast teise liikumise vôimalus on üks progressi headusjooni. Aga praegu ei saanud ta enam aru: miks peab ennast üldse niiviisi transportima, miks ei vôiks inimene kogu aeg vaikselt paigal elada... nagu puu? Jah, ta kadestas praegu puid. Isegi kui keegi tuleks sulle kirvega kallale, poleks see sinu asi, selles môttes, et sa ei peaks hakkama arutama, kas tuleks pôgeneda vôi vastu hakata. Ainus kohus oleks püsida - seal, kus oled kord kasvama hakanud. Mille poolest on tema praegu puust targem vôi üle? Kord liikus ta ära oma sünni- ja kasvukohast. Miks? Kas selleks, et saaks nüüd tolle mühina ja mürina sees sinna tagasi sôita? Oli säärast pikka ringi vaja? Vôi tulenes kôik vaid sellest, et temal polnud juuri all, et tal oli vôimalus ümber paigutuda?

Matusel selgus, et lahkunu oli tôepoolest Tammiku Juhan ja et ta polnudki nii väga vana - vaid veidi üle kaheksakümne - ja et ta oleks vôinud veel küll elada, sest oli nii hea tasane vanamees ning kôbus, polnud kellelegi tüliks... Teati ka, et Jüri oma isa maja parandab, ja öeldi Jaanile - no nüüd oled siis lôpuks ise ka siia tulnud -, nagu oleksid nad teda siin oodanud vôi oleks ta siin millegipärast vajalik... Muidugi tuli minna ka matuselauda, kuigi Ernal oli vist küll nädala toit autos varuks. Aga Triinul oli kôht tühjaks läinud ning Erna ütles, et ei kôlba minemata jätta, kui kutsutakse, pealegi on môistlik nüüd kôht täis süüa, sest kes teab, millal jälle sooja toitu teha jôuab; ja Jüri pidas laudaminekut tähtsaks oma suhete pärast mônede meestega, kes ka siin matusel viibisid ja kellest vôis materjali hankimisel vôi maja parandamisel abi olla.

Peielauas istus Jaan kôrvuti vana Pungasega , jah, nüüd juba vana Pungasega , tegelikult oma naabripoisiga, kes talle veel kord üle seletas kirjas kirjutatu - katuse sisselangemise loo - ja arutles siis pôhjalikult tolle olnud ja langenud katuse nôrkade kohtade üle, et esimese kivikatusena ümbruskonnas olnud see juba pôhimôtteliselt valesti ehitatud, liiga nôrga konstruktsiooniga, ja kauem poleks see saanudki vastu pidada, aga paistab, et Jüri oskab nüüd uue küll teha nii, nagu vaja... Jaan vastas talle hajameelselt, môtetega ikka veel matusel.

Viimasel ajal olid matused enamasti ilmalikud ja kônelejad Jaani meelest kehvad. Pastor oma pika musta kuuega ja suure hôbedase ristiga rinnal näis väärikas. Aga tema jutt tegi Jaani pahaseks. Ta oli lugenud meieisapalvet kergelt, nagu möödaminnes, mitte paludes, vaid justkui oleks temal voli midagi andeks anda, ja oli rääkinud Tammiku Juhanist nii, nagu teaks ta, et too on nüüd puhkepaigas, ilusasti rahu leidnud.

Aga kust tema seda teab?! pahandas Jaan . Kas selle järgi, et surnu nägu on rahulik? Selle järgi vôib ainult öelda, et keha on rahu leidnud. Kui ta üldse usub, et pärast veel midagi on, siis ei vôi ta ju teada, mis on Tammiku Juhaniga - vôib-olla peab too praegu hoopis kohut käima.

Jaan ei mäletanud usuôpetusest kuigi palju, aga midagi säärast oli tal nagu meeles, et pärast surma ei pruugi sugugi kôik nii lihtne olla, vähemalt mitte igaühele. Et oli mingi kohus, vaagimine... Puhastustuli?... Kuidas see nüüd oli - kas luteri usk, mille järgi teda leeritati, tunnustas puhastustuld vôi eitas seda? Mitte ei tulnud meelde. Ükskôik, aga kui midagi oleks pärast surma, siis tema tahaks, et oleks just tuli. Tema igatahes ei tahaks nii, nagu see pastor siin rääkis: et äkki, pärast niisugust segadust, kus ta on viibinud, suikuda rahulikku unne. Ta ei suudaks uinuda, enne kui pole selgust saanud, mismoodi ta on elanud - hästi vôi halvasti.

Puhastustuli - vôiks säärane asi hirmus olla? Eks vist vastavalt sellele, kuidas oled elanud. Ta püüdis ise kaaluda, kuidas ta on elanud. Ta pole ju kellelegi otse halba teinud? Vist mitte. Vôi kui siiski on ja see tal meelde ei tule vôi ta lihtsalt ei oska seda näha, siis tahaks ta küll, et oleks keegi vôi miski, mis talle seda näitaks... ja ta arvab, et ta jaksaks vastust kanda... Kas hea leevendab halba? Aga mida head ta on teinud? Midagi ei tule meelde. Ta ei mäleta, et oleks kellelegi kunagi halba soovinud, aga head soovinud on ôige tihti... kuid soovimine pole ju tegemine? Vôi ongi see halva tegemine, kui jätad tegemata hea? Ta on lihtsalt elanud, talunud Ernat enda kôrval, lasknud oma lastel kasvada... Kui ta oleks püüdnudki anda Riinale natukenegi seda, mida Maarja on osanud anda Triinule ... Kunagi oli Riina nutnud, et ta ei saa lennata. Nüüd on temal, Jaanil , sellest südamekohas valus, nagu olnuks tema süüdi, et Riina siis lendu tôusta ei môistnud. Jah, kui seda saaks parandada! Kui ainult saaks parandada seda, mis tegemata on jäänud!

Hinge pôlemine - mis see küll vôks olla? Nähtavasti kannatus, pikk ja vaevav vôi äge ja valus. Pôlemist on ju mitmesugust. Kui see vôib käia niimoodi, et tal tuleks nagu veel kord läbi elada seesama elu vôi taoline elu - mingil moel uuesti taluda Ernat ja kôike muud, mis on teda tüüdanud... Nii môeldes näib, nagu vôikski see elu siin olla praegu puhastustuli! Noh, kui see nii on, siis pole tema seda küll hästi läbi teinud, sest säärane tunne on enda elule tagasi môeldes, nagu oleks ta vaid vindunud, mitte leegina pôlenud - leegina, mida ta nüüd igatses. Kui ta peaks selle veel kord läbi tegema? Jah, aga mitte praeguse môistusega! Kui ta ainult saaks juurde natuke rohkem tarkust ... Vôi soojust? Kas inimesega on äkki nii nagu puuga - selleks, et viimaks rahu saada, peab ta enne täiesti ära pôlema?

Aga kui siiski on nii, et polegi midagi pärast surma? Mis siis teha? Mida ta jôuab teha vôi parandada nüüd enam?! Vôi jôuaks ometi midagi?

Koju jôuti alles ôhtul. Koju? Õigemini küll ööbimispaika, sest kellele see praegu kodu oli? Jürile veel mitte. Ehk ainult Jaanile ? Kas maja, kus oled sündinud ja kasvanud, jääb koduks, kui oled sealt nii kaua ära olnud ja tuled vaid korraks? Seda ta ei teadnud. Nii imelik tunne oli: ühelt poolt nônda kerge ja vaba. Ja teiselt poolt nagu mingi ängistus. Justkui oleks ta siin oma ja ühtlasi vôôras.

Päevane palavus oli järele andnud, kuigi päike seisis veel kôrgel. Tuul oli vaibunud. Valitses vaikus, karge ja värske korraga. Selles vaikinud, puhkavas ôhus kostsid lindude hääled nii selgelt, nagu oleksid need päris nähtavate tilkadena vaikusest irdunud: kolm parti kiirustasid üha vaterdades, nagu neil ikka kombeks - präk-präk-präk - üle maja soo poole; must ronk lendas hääletult, ta nokast pudenes vaid üks tume madal kronk , mis tundus teiste häälte kôrval samasugune must vari nagu ta ise; eemal pôllu kohal lôôritasid lôokesed ja teisal kaskede pool tegi üks lind tsöhöhöhöhöhh . See lind oli möhistaja, taevasikk, kes teeb säärast häält oma sabaga. Jaan mäletas veel, kuidas ta väiksena oli kaua aega môistatanud, mis loom seda häält küll teha vôib, ja siis oli isa talle selle ära seletanud. Just nendesamade sônadega, mis ta ise praegu môtles. Kas tema peaks nüüd Jüri kutsuma ja need sônad oma pojale edasi ütlema? Aga liiga hilja. Jüri on juba suur ja vôib-olla ei môtle taevasiku üle.

Jüri oli näidanud talle ehitusmaerjali - prusse, laudu, kive virnades, kruusa- ning liivakuhilaid; oli arvanud, et puhkuse ajal jôuab ehk katuse korda teha ja et maja seisukord pole üldse nii vilets, kui ta esimest korda siia sôites oli kartnud, ja tuleval suvel saab ehk elektri sisse panna... Jaan oli püüdnud teda jälgida ja ôiges kohas heakskiitvalt noogutada, sest ta möönis ju: see kôik on väga hea, see kôik on ôige. Sest temalegi oli tundunud, et Jüri koht on rohkem siin, rohkem puude kui inimeste seas... Kuid samal ajal nägi ta Jürit ning püüdlikult noogutavat ja jaatavat ennast nagu kôrvalt ning tundis, et see kôik ei puutu temasse - vôi puutub küll, aga mitte päriselt. Säärane kôrvaltnägemine muutis ta veel püüdlikumaks, ent ühtlasi näis see talle alatu kavaldamisena, sest Jüri oli tôsiselt asja sees, aga tema ei olnud. Siis jättis Jüri ta viimaks üksi, öeldes, et läheb ja vaatab, kas Maarjal on pliidipuude tegemisel abi tarvis.

Üksi jäänud, tajus Jaan üleni suurt nukrust. Vôi rôômu? Säärast valusat tunnet, mida ta oli tundnud vist ennegi oma elus: ükskord noore poisina, kui tal oli esimest korda elus seljas must ülikond ja valge särk ning ta seisis samasuguste must-valgete poiste ja valgete kleitidega tüdrukute seas - siis oli talle paistnud, nagu oleks üks aeg tema elus läbi ja ta astuks teise ... See tunne oli vist siiski pigem rôôm, sest sedamööda kuidas see teda nüüd rohkem valdas, tajus ta end üha ergemaks muutuvat, nagu selginenuks miski ta sees. Ta môtles, et on ju alles viiskümmend üheksa ja vôib jôuda veel üsna palju. Vôib-olla oli kôike eelnenut, mida tema pidas vaid vaikseks vindumiseks, siiski vaja - vôib-olla selleks, et saada praegust selgust endasse ja tahet elada. Ja kui tal on need kaks - selgus ja tahe - vôib ta vähamalt sellegi, mis tal veel ees, elada hästi! Ja mingis môttes oleks see vana parandamine - nii tundis ta, oskamata küll endale seletada, miks.

Jaan suundus nüüd üsna reipalt tagasi maja poole. Seal, ôuel, läks Maarja parajasti veeämbriga kaevult tuppa. Jaan môtles: Jüri laseb Maarjal vett tassida nagu päris maanaisel! Aga Jaan ei tahtnud, et Maarja peaks ennnast niimoodi tööga ära vaevama nagu tema ema. Ta kiirustas edasi, et Maarjat aidata, kuigi poleks ju jôudnud - Maarja oli juba ukselävel. Oota! - oleks ta tahtnud Maarjale hôigata. Maarja pöördus, lehvitas talle, naeratades oma kummalist naeratust, ja hüüdis : Jään sind ootama... ning astus tuppa.

Jaan seisatas hämmeldunult: mida tahtis Maarja sellega öelda? Vôib-olla kutsus sööma?... Nagu selle lause peale kadus reipus kuhugi, tahe valgus hajali ja ta märkas, et on jôunud ôunapuuaeda, et ta seisab nüüd tôepoolest oma sünnikodus ôitsvate ôunapuude vahel, nagu ta unes oli seisnud.

Eks nad olid metsistunud ja osa oksi kuivanud, ent ôitsesid veel siiski... Ta püüdis môistada kohta, mida oli kord unes näinud - millini oli see ôunapuu, mille oksad olid siis isa pea kohal kiikunud, kui isa tema poole kummardus, käsi ette sirutas ja kutsus. Ühel kohal tundis ta end tôesti titena - vôi ôigemini mitte ennast, vaid tajus nagu ise kôrvale jäädes selle väikese lapse tundeid, vôôristust ja abitust, ja teda valdas kaastunne tolle lapse suhtes. Ta pöördus selle ôunapuu alt ära, et meeleliigutusest jagu saada.

Nii oli ta ju varem siin aias korduvalt hulkunud, ainult et unes. Ja nagu siis, jôudis ta ka praegu maja juurde, selle aknani, mis oli laudadega kinni löödud ja kus üks laud oli samamoodi irvakil, nii et mustendas kolmnurkne ava. See oli sahvriaken ja nähtavasti polnud Jüri vajalikuks pidanud seda klaasida vôi polnud jôudnud. Muidugi, mis tast enne klaasida, kui katus pole korras, ja siis on niikuinii vaja uued aknaraamid teha... Imelik, et ta unes kôhkles selle ava ees ega julgenud sealt sisse vaadata. Praegu ei tundnud ta küll kôhedust, vaid näis hoopis veider oma majasse sisse vaadata - oma majas vaadati ikka seest väljapoole, miks pidi ta üldse sinna sisse piiluma, kui ta ometi teadis, et see on ainult tühi sahver! Aga ta kummardus siiski vaatama, vôib-olla vaid seepärast, et kinnitada oma üleolekut unenäo-kôheduse suhtes.

Vaa-naisaa, mis sa seal nää-äeed?! paiskas vali läbilôikav hääl ta sinna auku sisse, nii et üheks pikaks hetkeks näis kôik mustana.

Palju môtteid jôudis ta selle pika langemise jooksul môelda: muidugi oli see Triinu , ta oli ju alati teadnud, et see on Triinu ; nüüd teen ma teistele küll hulga tüli; valmistu, valmistu, aga kätte tuleb ikka äkki...kuid kôige tähtsam tundus millegipärast mure - Erna jääb nüüd üksi... Siis märkas ta, et pimedusest sööstab üks hele täpp üha pööreldes ja laienedes talle vastu. Ega see ometi ôun ole, seesama valge, vahajas? Ent see oli hoopis tema ise, kes üha laienedes sööstis üle aukuvajunud katusega maja, üle nôutu Triinu külilivajunud vanaisa ees, üle ôitsvate ôunapuude, lôôritavate, justkui läbipaistvate lôokeste, üle ronga musta varju, läbi taeva...

Just paar päeva tagasi oli Silvia kuulanud Eha Anderkopi pihtimust. Silvia ei tednud, miks Eha Anderkop plaaniosakonnast just tema oli valinud kuulajaks. Nad istusid ilmatu aja kahekesi Silvia kabinetis ja tavaliselt kinnine Eha Anderkop tahtis korraga kôik ära rääkida. Môelge kaasa, Silvia Kurman , oli ta aeg-ajalt vaikselt palunud. Justkui vabanduseks lausus ta need sônad - ei puista lihtviisiliselt südant, vaid küsib nôu; arupidamine pole häbiasi. Silvia kuulas keskendunult ja môtles pärast heitunult: kôigest hingest oleksin tahtnud teist aidata, aga ei osanud kübetki pakkuda. Masendas inimeste tegelik kaugus üksteisest.

Nad oli Eha Anderkopiga pikki aastaid ühe katuse all töötanud. Tere-tere, naeratus. Ilmaski polnud nad nägelenud, vastastikune sümpaatia domineeris muutumatult, säilisid mônus distants ja teietamine. Tuttavad, ei rohkemat. Nüüd - ootamatu usalduslikkus. Aga vôib-olla just teineteise lähem tundmine oleks välistanud avameelsuse? Sôprussuhted on mônikord tormilise loomuga, poetakse vôi teineteisele pôue; lähivaatlus vôib ilmsiks tuua ehmatavaid üksikasju, pole vôimatu eemalepôrkumine, koguni vaen. Kindlam on, kummalgi pole teise tagamaadest aimu. Kôik aina nôuavad südamlikkust. Vahest on kaaslase kainus teinekord vajalikum?

Silvia sai kuulda meie aegade tavaloo. Ühel sinisel märtsipäeval oli Eha Anderkop môistnud, et on muutunud oma mehele väljakannatamatuks, too polnud püüdnudki varjata tülgastust. Armastus sai otsa, nagu lauldakse. Mehe vaim oli lahkumiseks valmis, aga elu tôestas veel kord, et jôhkrate otsuste kuuldavakstegemine nôuab iseäralikku kalkuseseisundit, oma vaenu ja vihkamise olgu vôi kunstlikku üleskruvimist. Mees hakkas järjest harvemini koju ilmuma, jäi mitmeks ööks ära, kui tuli, kukkus piinama naist süüdistuste ning mônitustega, Eha Anderkop sai teada oma tuimusest, rumalusest ja ka sellest, et pole teab mis aegadest osanud ahvatlev olla. Nende abiellumine olnud suur eksitus, viga tuleb parandada. Lahutus. Parem hilja, kui mitte iialgi.

Eha Anderkop rääkis enese alandamisest kokkuvôtlikult, üksikasjadest üle libisedes, justkui peaks suusônaliselt täitma lahtrit ankeedis, kus seisis tavatu küsimus: miks teie perekond lagunes?

Katastroof oli juba minevikus, Eha Anderkop suutis sellest jutustada monotoonse, väsimusest johtuva rahuga. Sisepinged näitasid ennast suunurga tukslemise kaudu, aga vôib-olla oli tegemist kehva tervise ning kehalise kurnatusega. Eha Anderkop märkas Silvia ainitist pilkku, kergitas luitunud kulme, sai aru, et näeb vana välja, naeratas alistunult ning ohkas.

Lahutus polnud lahendus, ehkki ma väga lootsin, et kui saan vabaks parandab aeg kôik haavad. Mehe nôudmisel vahetasime korteri lahku, nüüd on mul ühetoaline kong, meie lapsed elavad ammu omaette. Leppisin kehva elamispinnaga: katus sajab läbi, aknaraamid pehkinud, veekraan koridoris. Varem ma poleks arvanudki, et tänapäeval nii viletsates tingimustes elatakse. Terve see puust lobudik on üksikuid vanu naisi täis. Elu on nad kôrvale heitnud. Kuhu neil minna olekski? Olin otsatult väsinud, lôin käega - saaks ainult rahu. Hakkasin unistama vaiksetest ôhtutest üksinduses. Et ei peaks kedagi ootama, et ei peaks kartma lukuauku torgatud sneppervôtme kriginat, et ei peaks värisema inetuid sônu ette aimates. Ma ei tahnud enam kuulda, kuidas diplomaadikohver esikupôrandale kolksatab, et järgmisel hetkel ümber kukkuda. Ma ei tahtnud, et mu teadvusse jôuaks vannitoa ukse pômatus ning korduks üks ja seesama: mees kiskus koju jôudes sokid jalast, jättis need kraanikausi alla minule pesta, ta armastas käia sünteetilisel vaipkattel paljajalu, nii rahuldas ta oma tungi looduslähedase elu järele. Enam ei tahtnud ma teda näha ôhtuti tugitoolis televiisori ees; ta vaatas kôiki uudistesaateid järjest, siunas pseudoinfo vohamist, sü&z;eede üksluisust ja kontseptsioonide väsitavat nômedust. Kôigest hingest ihkasin uusi aegu: loen, vedelen, millal tahan, nagistan pähkleid, vahin lakke ja telerit ei keera üldse lahti. Mu soovid olid narrid ja pisikesed, aga môtlesin pärast kurnavat kodust sôda, kus mind aina taganema sunniti, on mul ôigus nendele järele anda. Veider, olin peaaegu et ônnelik, kui pärast keerukaid korterivahetamisi protseduure oma pööningualusesse kambrisse kolisin. Ostsin endale uue mööbli ja kalli käsitöövaiba pôrandale, et pragusid ei näeks, tegin ennast rahast täiesti lagedaks. See pakkus rahuldust - kôik algab just nagu otsast peale. Häbi rääkida, aga mônikord jäin vahtima oma kohevat vaipa ja môtlesin vôidukalt: mitte ilmaski ei kônni sellel ükski kasimata jalgadega mees. Niisugused me, naised, oleme - mehed uputavad mured viina, leiavad rahuldust enesehävitamisest, meie toetume korraloomisele ja rahuneme olmesekeldustes.

Silvia kuulas piinlikkusetundega, sest leidis Eha Anderkopi ja iseenda käitumismudeleis sarnasust; ta tahtnuks silmapilk peeglisse vaadata, kas ka tema on samamoodi luitunud, aga seda polnud sünnis teha.

Korraga löödi mu raskestisaavutatud hingeline tasakaal jälle uppi. Helistab mu endise mehe uus naine, nagu noaga lôi, kui nime ütles. Ärge visake toru hargile, karjus ta enne, kui jôudsin suu lahti teha. Temal olevat väga tähtis jutt. Vôtan ennast kokku, sunnin rahulikuks, mind toetab teadmine, öelgu mida tahes, kôik on klaaritud, lahutus vormistatud, korter lahti vahetatud, mina leppisin kehvemaga, meil pole maid-môisu jagada. Aga vaat mis selgub: minu endine mees on ajurabandusega kokku kukkunud, pikka aega haiglas ravil olnud ja nüüd invaliidina koju saadetud. Tema uus naine nôuab keerutamata: vôtku ma mees tagasi! Mul purskuvad pisarad silmist, mehest koledasti kahju, ometi kôôksun naerda - see ju tavaline, et teinekord paneb saatus armastuse proovile! Minusse see ei puutu, mina ei sokutanud teile oma meest kaela! Lollus! lôikab ta hüsteeriliselt vahele. Alati on süüdi naine, kelle juurest lahkutakse, mitte teine, kelle juurde minnakse! Ei, vaidlen vastu, minu tunded on ammu kustunud, olen ta unustanud. See ei tähenda - kriiskab too seal teises otsas -, teie elasite temaga armastuses ja üksmeeles palju aastaid, nüüd tuleb selle eest hoolitsusega tasuda! Vaat, mida pidin kuulma! Poleks osanud uneski näha, et meie abielu väärib tagantjärele tunnustust: elasime armastuses ja üksmeeles! Ahmisin ôhku, aga kuulutasin kindlalt: olen vaba, jään vabaks. Niisugust egoisti pole varem nähtud - raiub ta süüdistusi. Nii lahjat armastust nagu teie oma annab tikutulega otsida, esimesed raskused, ja kôik on läbi! hüüan vastu ja mind haarab vôôras sônelushasart. Armastus! purskab tema. Valikut polnud. Olen juba kolmekümne seitsme aastane. Ees on must auk. Aga mina teist kümme aastat vanem - olen millegipärast uhkust täis -, ja mul on vähem aega jäänud. Teie saate veel kaua-kaua tema eest hellalt hoolitseda, vôite ôrnusevarud tervenisti mängu panna. Hull! kaotab mu vaese mehe uus naine närvid. Mina aga olen täiesti kôigutamatu. Miks hull? imestan ja soovitan tal pöörduda oma mehe esimese naise poole ning küsida, kas mina temalt midagi nôudsin? Miks te oleksite pidanud temalt midagi nôudma? jahmub too kolmekümne seitsme aastane musta auku astuja. Kas vôi seda, et ta minu meest ei tülitaks ega koormaks. Mu mees maksis talle nurisemata kuusteist aastat alimente, see polnud kerge, meil endil kasvasid kaks last. Ma ei vaielnud kunagi vastu, kui mu mees jälle läks, et esimese naise kutsel teda abistada. Saatus miskipärast ei soosinud teda, alatihti juhtus temaga kôiksuguseid pahandusi ja isegi ônnetusi. Ühtelugu läks lukk rikki, murra vôi uks maha, siis lôi välk majja sisse ja hävitas elektrijuhtmed. Ükskord ta koguni murdis jalaluu ja tema laps elas kolm kuud meie peres. Ma toonitan veel kord - ma ei helistanud talle kordagi ega nôudnud temalt tasu omal ajal minu mehega üksmeeles ja armastuses elatud aastate eest. Mu endise mehe kolmas naine seal teises otsas hakkas hingeldama ja keel läks sôlme, nagu oleks ta mind kuulates klaasitäie viina kurku visanud. Sel juhul, sel juhul, korrutab ta pominal. Sel juhul? küsin ma üliviisakalt ja korralekutsuvalt. Sel juhul peame hoolitsemise vaeva kolme peale ära jaotama! Inimene pole rahasumma, mida saab jaotada, ütlesin jäiselt ja panin toru hargile.

Silvia kuulas Eha Anderkoppi ja kartis môelda vôimalikele paralleelidele oma eluga.

Eha Anderkop ei küsinudki Silvia arvamust. Ta tôusis toolilt püsti, pühkis pihkudega rinnaesist, nagu peaks sealt eemaldama tolle kriisates ôigust nôudnud kolmekümne seitsme aastase naise süljepritsmeid, siis laskis hajameelsel pilgul libiseda üle kasina kabineti seinte ja tunnistas :

Lahutus mind jalust maha ei rabanud. Ise olin omal ajal teiselt naiselt mehe üle vôtnud ja alateadlikult kartsin kôik need aastad, et eluring vôib korduda. Nüüd aga olen varsti inimvare. Igal ööl ärkan kell kaks korduva unenäo peale: sügava kaevu pôhjast vaatab vastu mu endise mehe nägu ja ta on silmapilk vee alla vajumas. Tunnen, et minu lahutatud Anderkop môtleb minule; pole pääsu, pean omakorda temale môtlema. Voodi nagu viskab mind välja, istun laua taha. Môtlen, nutan, môtlen ja nutan. Tajun, et too uus naine kohtleb haiget meest sadistlikult, saeb päevast päeva ta elusilla poolpehkinud poste ja mina olen vôimetu midagi ette vôtma. Vôib-olla ma ei tahagi midagi ette vôtta, aga siiski istun öösiti üleval, nagu valvaks surijat vôi ootaks appihüüet, ja muudkui nutan.

Eha Anderkopi loole tagasi môeldes kahetses Silvia , et ta usklik polnud. Paneks käed risti ja paluks jumalalt Karlile tervist. Kôigest saab ajapikku üle: ametialast kuritegu on vôimalik lunastada ja meie tormlevas elus vajub mis tahes häbiväärne vahejuhtum peagi uute sündmuste lademe alla. Silvia hetkeline kahjurôôm polnud johtunud ürgkurjusest, vaid iginaiselikust poolehoiust elu ôppetundide vastu. Las sipleb väheke raskustes, kulub ära, omad vitsad peksavad; mehed on harjunud selja taha ja jalge ette vaatamata tormama oma sihtide poole, enesestmôistetav hoolimatus - vahepeatus ja hirmunud lôôtsutamine tulevad kasuks -, vastutagu oma tegude eest! Vanamoodsa inimesena austas Silvia nii riigi- kui ka hingeseadusi. Täiesti ebatänapäevaselt uskus ta, et hingeseadused peavad valitsema tumedate tungide üle. Ta jälestas pahesid, mille nautimist pôhjendati nüüdisajal ôigusega isiklikule vabadusele.

Igatahes selleks, et naisest lahku lüüa, pole tingimata vaja olla argpüks ja reetur.

Omal ajal süüdistas Karl mamma Maigat - reetis meie perekonna huvid. Ehkki Silvia elu läks korrapealt hoopis rängemaks, andis ta siiski emale ôiguse. Vana inimene on väsinud. Koduste askelduste maraton, eriti kui lamaja haige majas, niidaks ôhtuks nooregi inimese jalust maha. Väikeste tööde suur terror ajab kelle tahes lôpuks meeleheitele. Mitte midagi ei saa iialgi valmis. Toit laual - nôud küürida, et pestud pottides uut laari vaaritama hakata. Triigid ühe pesupuntra ära, paned teised linad likku. Konveier ei jäänud minutikski seisma, saatjaks haige vigin, kelle padigi justkui torises ja porises.

Pärast tormaka Pauluse äkkrünnakut, kui mamma Maiga oli abituna lohisenud jalutusrihma otsas üle kivide ja kändude, jäi kehtima ta otsus: lôpp orjatööle! Karl läks kôige rohkem ähmi. Ta puistas ilusaid sônu perekonna ühtsusest, oma huvide salgamisest rasketel aegadel, tôi näiteid teiste rahvuste märksa tervemast mentaliteedist; juudid ja kaukaaslased on terve suguvôsaga häireseisundis, ei pôlga mis tahes kulutusi ja vaeva, kui keegi nende seast juhtub hätta sattuma - seevastu eestlane piidleb teist kahtlustavalt altkulmu, môtleb ennekôike oma huvidele ja määrab ennast isegi perekonnas üksiklaseks. Korrapealt seisis terve rahvus mamma Maiga otsatu väsimuse taga.

Ega tal kerge olnud oma kodust lahkuda. Ometi läks temagi süda pehmeks ja ta lubas veidikeseks ära jääda, vôttis endale hingetômbeaega. Töölkäijatel on ju korraline puhkus, miks pole seda kodusrügajatel? Nüüd jäi Karlgi vakka. Olgu pealegi, las elab mône nädala Vanda Kurmani korteris, polegi hea, et seal kuude kaupa ei näita keegi nägu. Karl nôustus mamma Maigat linna transportima. Polnud see niisama ärakäimine, istud bussi ja oled poole tunni pärast uues kodus. Mamma Maigal kogunes kolm kandekotitäit esmavajalikke esemeid, mis tulid ära vedada. Silvia pani tähele, et ta pakkis kaasa oma paremad kleidid, justkui tôepoolest sôidaks kuurorti, kus ôhtuti tuldi teiste hulka ülesmukituna.

Silvia ja mamma Maiga vôtsid autos istet, aga sôit ei läinud kohe lahti. Karl kadus majja, vist oli midagi maha unustanud vôi tuli meelde pakiline vajadus kellelegi helistada.

Mamma Maiga , väike ja norgus, ütles Silviale :

Ja ongi elu läinud, kui oleks näinud und.

Silvia taipas, et truuksjäämine oma jäigale otsusele oli nôudnud mamma Maigalt pingutust.

Väike vaheldus kulub ära, lohutas Silvia ja sai sônal sabast kinni. Äärepealt oleks lisanud - kaua ta enam hingitseb.

Mul pole kunagi olnud nii kurb tunne lahkuda, sosistas mamma Maiga , justkui räägiks salajuttu. Ammust see oli, su isa ütles, enne ehitust ei näita, kui majal on sarikad peal. Lôpuks sôitsime kohale. Kôrgel ridva otsas uhke pärg, siidilindid lehvimas. Käisime ruumist ruumi, veel polnud vaheseinad püsti pandud, paljad talad ja postid, vaigupärlid peal. Köögis läksime vaidlema, mina tahtsin kraanikaussi otsaseina, tema pidas külgseina paremaks. Tükk aega nägelesime, kuni temale ôiguse andsin: pole ilmaski karta, et veetoru suurte pakastega ära külmuks. Vaat kui kergesti omal ajal tülisid lahendati, môistuse hääl jäi peale. Pärast istusime maja ees lauahunnikul, jôime pikkadest kandilistest pudelitest ôlut, sôime kaasavôetud vôileibu, vahtisime heldinult maja veel tühje aknaauke ja ma otsustasin, et hakkan aegsasti uusi kardinaid heegeldama.

Mamma Maiga osutas käega selja taha ning lisas :

Sealpool seisis mets, olime reas viimased, tänav lôppes meiega. Aia taga kasvasid männiriisikad, nüüd on seal maju nagu seeni.

Mamma Maiga nuuksatas.

Poleks aimanudki, et ükskord sööb mind vôôras vanaeit kodunt välja. Vaene papa keerab hauas teist külge: koerarisul on siin majas rohkem ôigusi kui tema lesknaisel.

Pärast lahkumist ei helistanud mamma Maiga Silviale nädalapäevad.

Proloog

...Alguses oli meri, saared ja kajakad... Meri oli tüüne ja sinine, saared rohelised ja kajakad valged.

Nônda oli see olnud igavesest ajast ja oleks kestnud igavesti, kui ühele neist saartest poleks elama asunud sarvik oma sellidega, teistele inimesed...

Randlased teadsid sarviku asupaika, ega nad muidu poleks toda saart Sarviku saareks kutsunud.

Oma silmaga polnud neist keegi sel saarel midagi iseäralikku näinud, oma kôrvaga aga kuulnud küll... Nii mônigi, kes sügisestel tormistel öödel saarele vôi selle lähedusse oli sattunud, vôis käsi piiblil kinnitada, et ta oli kuulnud sarvikute trallitamist, kellukeste tilinat, kapjade plaginat ja vôigast kaebekisa, mis pani vere soontes tarretama.

Juhuslikult saarele sattunud merehädalistest ja hülgeküttidest ei tahtnud ükski siin kauem peatuda, kui just hädapärast vajalikuks osutus. Ja saarel ei olnud midagi, mis oleks inimest kas vôi hetkekski köitnud: kruusarähk, kidurad kadakad, nôgesed, ohakad. Rändrahnud olid suured kui môisarehi. Teati sedagi, kes nende suurte kivide all redutavad...

Naabersaare Aruka elanikud tôid suveks siia oma voonakesi, lootuses, et nende vagurameelsus avaldab paharettidele môju. Lammastega juhtus siin imelikke asju. Vahel oli nende vill sööbijast rikutud, vahel neerud tuulest tallatud. Juhtus sedagi, et maksalutikaist puretud voonakesed kiskusid merekarpidena kôveraks ja heitsid rannamäe putkedes hinge.

Selline oli Sarviku saar .

ASUJAD I peatükk 1.

Vasemas käes roolipinn, paremas hauskar, soot hammaste vahel, istus turd mees paadikapil ja sihtis jonnaka visadusega pimedusse. Ei ühtegi tähte ega tuld. Ümberringi vaid mörisev meri ja pimedus. Lastis paat nagu jalgadest haavatud metsloom uppis lühikestek ja järskudel lainetel. Kord tôusis ta vantide nagisedes kôrgele laineharjale, langes siis laineorgu, ronis uuesti laine kühmjat külge mööda üles, peatus hetkeks nagu tääviga tuult nuusutades ja kihutas täie traaviga lainemäest alla.

Noo...noo...noo! urises mees paadikapil, kui vahumütsiline lainehari kohinal üle parda kalpsas. See kôlas nagu tôrksa traavli utsitamine - mine, mine, küllap ma su lôpuks ikka enda tahtmise järgi tantsima panen. Pihla Taavi tundis merd ja tuuli, rannakarisid ja meremadalaid. Soot, rool ja hauskar olid temale kui bassinupud lôôtsmoonikumehele.

Paadi esipiidal kössitas kasukas naine ning hoidis hirmust krampis kätega masti ümbert kinni.

Paadipôhjas vulksus vesi, mis oli kerkinud juba luupekseni ning ähvardas laidritel kuhjuvaid kotte ja kompse. Taavi kummardus kiiruga vett kühveldama, märkas aga peagi, et veepind paadi pôhjas pigem kerkib kui alaneb, jättis kühveldamise, surus hauskari reite vahel, et pimeduses seda parem leida oleks, ja jäi terselt kuulatama. Tuul tugevnes, ikka sagedamini lartsatas vett paati. Ei, selle koosiga ei jôua ta kuhugi. Niiviisi vastu tuult kreitsib ta hommikuni, kui... Edasi Taavi ei môelnud... Kuid ja oleksid on eitede asi, kes Aseküla kirikus oma meeste eest palvet peavad, kui need tormisel sügisel viljalastis paatidega on teel Rootsi vôi käiakividega sealt tagasi tulemas.

Taavi pingutas sooti ja otsekohe hakkas paat külglaines kihutama. Nüüd pidi terav kôrv pimeduses igast järgnevast lainest talle ôigeaegselt teatama, et käsi roolipinnil ei hilineks vööri vastu lainet keerama, muidu on Pihla Taavi ning ta noore naise Eeva kreitsimised igaveseks ajaks kreitsitud...

Taavi arutas môttes, kuhu nad on välja jôdunud. Veel paar versta vastu tuult, siis jôuaks paat Hanerahu säärele , sealt oleks veerandtunnitee Aruka paadisadamasse . Nüüd aga jäi Hanerahu vasemale, kusagil ees pidi Sarviku saar olema. Pool versta enne saart on Sarviku madal . Taavi arvas end pimedas teravat murdude kohinat kuulvat. Jôuaks vaid murdudest üle...!

Siin nad, Pihla vabadikud, nüüd seilasid oma varanatukesega. Õieti polnudki seda vähe. Oma pisike elamine, nagu Eeva ütles. Terve paadilast, kôik kenasti kottidesse ja pampudesse pakitud. Isegi voki ja kangaspuud oli naine kaasa vôtnud. Taavile endale olid kôige tähtsamad vôrgu- ja santsukott. Ilusast valgest puldanist santsukoti, vasksete puside ja aasadega suus, oli Taavi isa Soomest toonud. Selles hoidsid nii isa kui poeg tööriistu, needki olid enamuses soome, saksa ja rootsi omad.

Paat jôudis lainemurdu... Ikka sagedamini tuiskas lainehari üle paadiparda, juba kerkisid laidrid paadipôhjas lartsuvale veele ja kolksusid lainete taktis vastu paadikülgi.

Jeesus ! Jeesus ! Jeesus! Ahastus kostis üle mere mühinast, seda aga ei kuulnud keegi.

Raske paat oli väsinud. Paar lainet tuiskasid juba järgemööda üle parda.

Noo..noo...noo! Taavi kiskus puldanist hôlsti hôlmad koomale, haaras kapli ja kummardus uuesti vett välja kühveldama.

Taavi ! Taavi ! Taavi ! Nähes, et taevalistelt valitsejatelt abi ei tule, jäi naise viimaseks lootuseks Taavi .

Taavi vaikis, ta kühveldas vett, kuigi vesi paadis ei vähenenud. Järsku Taavi kuulatas - murdude mörisev käimatôrs jäi nagu ahtrisse, vöörist eespool kostis laugjate lainete leebuvat müha.

Taavi oli teadnud, et tuult tuleb. Eilne noalaev taevas oli tänase tormi tôsiseks hoiatuseks. Seda aga, et lôunakaarde kandib ja tormiks paisutab, ei osanud Taavi arvata. Vôi kui olekski osanud, ei oleks Pihka Taavi veel mere ega tormi pärast kaua kavatsetud tretti äre jätnud. Ta pole sellist narritempu veel kunagi oma kolmekümne elatud aasta jooksul teinud, veel vähem siis täna, kui noor naine juba päeva hakul paadipiidalt kärsitult sügiseselt rohekashalli Aruka saare poole piilus. Eks Taavi isegi oli hommikul kärmem ranna poole astuma kui tavaliselt.

Vend Peeter , kes oli Arukal külavanemaks ja tongritel paadikipriks, oli talvel hülgejäält Pihla hütti sisse pôiganud. Tema, Paagi talu peremees, oli vene kroonu abiga uue tare enesele üles rainud. Vana vôis vennale jääda, kui pisut kohendada, ja ongi paik, kus elada. Koht osteti päriseks, ja Taavi ei tahtnud enam hetkekski Reinu talu kiusliku peremehe Reediku krundi peale vabadikuks jääda. Eeva oli lapse ootamisega viimases veerandis ning seepärast oli vaja kiirustada oma elupaiga sisseseadmisega.

Just siis, kui Taavi arvas end kuivast üle olevat, kappas paar lainet neile järele. Esimene tôstis paadi üles, kallutas siis külitsi ja juba tormaski järgmine paadile sülle. Vesi voolas pahinal sisse.

Noo...nooo! mômises Taavi vihaselt ja kargas paadi vastaspardale. Märg puri kerkis vee kohale.

Aamen! kostis esipiidalt tuule mühinasse. Eeva oli môttes viimast palvet lugenud ja nähes nüüd lôppu lähenevat, lipsas hirmunud aamen üle ta huulte.

Paat istus sügavalt vees, karid olid aga selja taha jäänud ning laugjamad lained ei tükkinud enam üle parraste.

Taavi andis sooti järele, surus selja roolipuule, kobas pimeduses raanda järele ja hakkas kahe käega poolde säärde ulatuvat vett parda taha tôstma. Paat kihutas nüüd pärilainet.

Eeva , hoidis kramplikult mastist ja vahtis tummalt pimedusse. Milleks palved, kui neid keegi ei kuule? Seal ees on maa... Olgu vôi Sarviku saar , ikkagi maa.

Korraga kostis paadininast kassi kräunumist. Eevasse tuli eluvaim tagasi. Ta kutsus kassi, see puges perenaise märja kasuka hôlma alla. Kassi kräunumisest elustus Paukagi , kes kogu sôiduaja oli vaikselt vôrgukotil lebanud. Koer kobis Taavi juurde, pani käpad paadi pardale ning nuusutas paar korda pikalt, küllap tundis ta maalt tulevaid lôhnu. Kallas pidi olema lähedal, lained muutusid nii tihedaks ja madalaks, et raske paat neile enam ei tôusnudki, vaid lengerdas rapsakalt vööriga laineid lôigates.

Arglikult krobises midagi paadi kiilu all. Taavi kargas masti alla, vabastas valli ja puri vajus lartsatades vette. Veel kord krobises midagi, nüüd juba tugevamini ning vantide naksudes tormas paat adrupeenrasse. Nad olid pääsenud.

Jeesus , Maarja ! Selles ütlemises oli selline rôôm, nagu oleksid nad otse mingile rôômude rannale jôudnud.

2.

Taavi rühkis kruusasestkaldavallist üles, märg peni kannul. Talle tundusid pimeduses teele kerkinud kivirahnud tuttavana. Nad oli Sarviku saarel , kuhu Taavi varemgi mitmel korral lestaliivadest tulles tormipakku oli sattunud. Ta jalg kobas kaldaveerul teerada, mille Aruka lambad olid tallanud ja mis viis kadakate vahelt saare sügavusse. Siin, kalda lähedal, teadis Taavi olevat Aruka môisa lauta koos karjaköögiga. Lauta, mis ehitati siis, kui Arukal hobuseid kasvatati, ei kasutanud môis ôieti kunagi. Ainult môisa ja Aruka lambad leidsid siin peavarju. Karjakööki aga kasutasid lambaniitjad ja tormpaolised. Siin oli mônus vihma eest varjus olla.

Rada tôusis kühmjat nôlva pidi kôrgemale ning äkki nägi Taavi pimeduses lauta. Ta kobas ust. Vôikalt kriiksusid sagarad ning läppunud ôhk lôi tulijale vastu. Ta otsis taskust rootsi tikud ja kraapis tuld. Kôik oli nii nagu möödunud aastal: seinaäärsel lavatsil rookahl laiali laotatud, ühes nurgas pliit, pliidinurgal tilluke soolakott, truubil tael tulerauga. Taavi hôôrus käsi, nagu oleks üksi pliidi nägemisest juba soojem hakanud. Siis kostsid seina taga tippivad sammud. Mää-ää, mää, nuttis see hilissuvine tall. Ja korraga oli Taavil nii hea meel, nagu oleks ta keset ööd Sarviku saarel mônd tuttavat kohanud.

Eeva kössitas Taavit oodates ikka veel paadipiidal ning hoidis mastist kinni, olgugi et rannale ronivad lained enam paati liigutada ei jôudnud.

Lähme, ütles Taavi pimeduses paadi juurde jôudes. Eeva kobis kaldale.

Taavi tiris paadi kôrgemale. Kôrinal jooksis ankrukett pardalt rannale, ankur kolksatas paeklibule.

Kas Peetrit kodus polnud? päris Eeva . Ta igatses väga sellise öös kohata elavat hingelist.

Kes teda teab... Taavi tôstis môned kompsud kaldale, kohendas üht-teist paadi juures, ulatas toidukorvi Eevale , kattis siis paati jääva majakraami purjega ning hakkas vaikides astuma. Eeva oli ikka veel merel üleelatud hirmu vôimuses ning alles siis, kui nad kadakate vahele jôudsid, kus lôôtsuv tuul enam nii vinge ei tundunud, peatus ta hetkeks ja usaldas küsida :

Kuhu me läheme?

Küllap kusagil ikka paika on, ühmas Taavi ning kobistas pimeduses juba tuttaval rajal.

Tummalt astus Eeva mehe järel. Tal oli juba ükskôik, kuhu minnakse, peaasi, et saaks merest kaugemale.

Hoia minu varju, ütles Taavi , kui naine kadakajuurtele komistades maha jäi. Taavi laia selja varjus oli tôesti mônusam astuda. Tasapisi hakkas eluvaim Eevasse tagasi tulema.

Nad sisenesid majja. Jälle krabistas Taavi tikkudega, otsis rasvaküünla, seadis selle pliiditruubile ja vaatas vôidurôômsalt ringi. Eeva seisis ukse ees, nagu oleks ta vaid hetkeks siia pôiganud ning kavatseks otstkohe jätkata oma teed uue kodu poole.

Tee ennast majaliseks, ütles mees ning hakkas oma märgi ürpe pingile laduma.

Kass potsatas Eeva sülest pôrandale, tegi pisikese tuuri ja ronis lavatsile. Koer lonkis mööda tuba, igas nurgas arupidavalt nuusutades. Taavi haaras vöölt pussi, lôikas kuivadest ajupuudest laaste ning peagi leegitses tuli pliidi all.

Kohe teisem, tôesôna, ühmas ta naisele, kes ikka veel märjas kasukas ukse kôrval seisis. Kui naine kasukapööre avas, märkas Taavi kohkunult, et naise nurgavoodiaeg on lähedal.

Taavi käis veel paar korda paadi jures, tuues kaasa kôige hädapärasemat. Ta teadis, et siin lähedal on kaev, ei hakanud aga pimedas seda otsima, tôi raandaga merevett ning sättis poti pliidi malmist plaadile.

Nad sôid kuivatatud kala ja leiba, jôid leedripuumarjadest pisut soolakat, see-eest aga kuuma teed ning tundsid, kuidas môrkjas jook mööda keha mônusasti laiali valgus.

Isegi kass ronis lavatsilt tulepaistele ja esimest korda nägid Taavi ja Eeva neid koeraga sôbralikult kalarootsude kallal krôbistamas. Küllap olid nad merel ühiselt läbielatud hirmust sôpradeks saanud.

Tuli leegitses, torm niutsus nurkade taga ning meri mörises ikka veel vihaselt kaugete kuivade kohal.

Tôesôna, nagu Holmi häärberis , ütles Taavi , meenutades Ristimetsa parunit, kelle valdustesse ka Pihla hütt oli kuulunud, ning noogutas paeklibudest sauega mätsitud korstnajala poole. Külas oli veel neidki, kelle katusel polnud kunagi korstnat olnud.

Aegamisi soojenes madal karjaköök, nende tormist ja lainetest muserdatud kehad igatsesid puhkuse järele. Taavi môôtis silmadega lavatsi laiust, kohendades sellel roogusid ja lausus : Sina heida siia. Endale tegi ta aseme lavatsi kôrvale. Pani paar kasukat paekivist pôrandale, vôrgukoti pea alla ning jäi ootama, et naine magama heidaks.

Koer lebas kerratômbunult pliidi ees ning väristas vahetevahel oma märga kasukat. Kass käis esiti aralt ümber koera, puges aga siis koera kôverusse ning hakkas mônusalt nurruma.

Eeva harutas pambu lahti, otsis tekid ning kobis lavatsile. Taavi kohendas tuld, kustutas küünla ning heitis pôrandale. Paekivist pôrand uhkas rôskust.

Taavi , Taavi , kostis lavatsilt, ma tulen ka sinu juurde.

Mis sa nüüd! kohmas Taavi , endal südames hea ja soe tunne, et naine tema järele igatseb.

Naine haaras lavatsilt roosülemi, kohendas sellest pôrandale küljealuse ning kattis kasukatega. Kui Eeva ja Taavi nüüd magama heitsid, tundsid nad end hoopis mônusamini. Homse ees polnud neil enam mingit hirmu.

Vahetevahel värahtasid naise ôlad. Mehe karm habe kôditas ta kaela ning tugevad käed hoidsid tema ümbert.

Taavi ... Kui siin äkki... sosistas Eeva kartlikult.

Mis sa nüüd... Ise ütlesid, et paar nädalat on veel aega, rahustas Taavi .

Aga vahel juhtub, et varem... Siis vôttis ta Taavi kareda käe ja pani oma kôhu peale : No küll taob...

Taavi aerutüü ümber konksukiskunud sôrmed ei tundnud midagi, ometi tahtis ka tema naise rôômule kaasa tunda ja lausus : Virutab vägevasti, tôesôna.

Nônda, sinu kääru sees, on siin hea, ütles naine äsjaseid hirme unustades.

Mhm...

Taavi uinus, käsi tugevasti naise ümber, Eeva aga vahtis kaua pimedusse. Siis hakkas koer unes niutsuma, lambad kobistasid seina taga ning tuul vilistas korstnas.

Taavi ... Taavi ... Kas siin meredes on kusagil see...see Sarviku saar ?

Küllap kuskil on, mühatas Taavi unesegaselt. Vôi meres saartel ruumi vähe...

Nad uinusid. Söed hôôgusid koldes ja saare kadakais trallitasid tuuled.

1967. aasta augustis käis üle Eesti enneolematult ränk orkaan. Tolleaegses ajakirjanduses nimetati seda küll millegipärast ainult tugevaks tormiks, orkaanipurustusi aga tormikahjustusteks. Mäletan oma hämmeldust ja pahameelt selle variserliku tagasihoidlikkuse puhul. Kui nii vôtta, olin kogu orkaani kaasa teinud ja läbi elanud, ma ei sallinud, et seda kas vôi sônaliselt alandati. Aga kümme aastat hiljem nimetati üht kerget vôngatust maavärinaks, sellest kirjutati eriajakirjades ning avaldati kohoosniku nimi, kellele kindlustsusselts maksis kinni pragulise laudaseina. Ajad muutuvad, muutuvad inimesed ja rahvadki, muutuvad nende harjumused, arusaamad ja vajadused.

Ööl enne augustiorkaani olin väljas. Saatsin mööda inimtühje jaamataguseid tänavaid üht naist koju. Enne seda olime tunde minu väikeses toas veetnud, midagi rääkinud, lôpuks aga närviliseks muutunud ja vist nagu pooleldi riidugi läinud. ( Igatahes tülitsesime selle naisega sageli. ) Vanad puumajad meie ümber magasid, katused nagu varesetiivad longu. Mäletan, et vaid ühes madalas aknas kumas rohekas valgus ja see naine veenis mind, et tuleb minna selle akna taha piiluma. Aga toas ei toimunud midagi erilist, vaid üks mees lamas pesuväel diivanil ja luges seinalambi paistel raamatut. Mulle küll meeldib vôôraid elusid piiluda, miks see sulle ei meeldi, imestas naine. Tal oli väga noor ja kapriisselt vônkuv hääl, vôib-olla matkis ta mônd näitlejannat, ta tarvitas tugeva lôhnaga parfüümi, ehk pidas ta sellega mingeid alltekste silmas, aga minu jaoks lôhnas ta sel ööl eriti intensiivselt meeleheite järele. See naine oli minust palju vanem, ta elu oli sassis, minugi elu neil aastail sassis, küllap see meid tolleks suveks ja sügiseks kokku viiski. Nimetasin ennast küll küsijatele hooletul toonil vabakutseliseks, mu korratu töölaud ja vana kirjutusmasin Continental vôisid ehk mône teisegi sellisele môttele viia, aga mingi sisetunne ütles mulle juba mônda aega, et tegu on asjaolude jultunud ilustamisega, sisetunne ja ka see reeglipärane tôik, et needki juhuslikud honorarid, mis ma sain, kulusid sôpraderingis, aga ka juhututtavate seltsis peaaegu maksimaalse kiirusega. Jah, tegelikult kirjutasin siis küll aeg-ajalt môned leheküljed romaani, aga see töö edenes vaevaselt, liiga vaevaselt, et uskuda ettevôtmise edukasse lôppu. Ent kôik see on juba teine jutt. Veel sellest naisest. Ta oli siis kolmekümne seitsme aastane, aga temagi kaotas aeg-ajalt reaalsustunde, juhtus, et rääkisime täiesti tôsiste nägudega ilmseid rumalusi, ükskord ütles ta näiteks, et kui ma ennast kokku vôtan, siis ta vôib-olla koguni abiellub minuga. Teisalt tegi talle muret, et ta tütar pidi minema juba kümnendasse klassi. Tütar oli teadagi kaunitar. Mure oli asjatu, tütar ei sallinud mind ega mina teda. Pealegi polnud ta kaunitar.

Olin sel ööl kahekümne nelja aastane. Pärast kôndisin üksi tagasi. Tänav oli halvast valgustatud, vaid môni sume sôôr kônniteel, vaid môni heledam plekk puudevôrades. Lähikonnas kostis manööverraudtee rüminat, kolinat, raadiokäsklusi, varsti seisin tôkkepuu taga, vaatasin punase hoiatuslaterna plinkimist, vaatasin, kuidas pimedust lôhestades ujus suurte tehasekorpuste tagant välja sünge must vedur. Minuni jôudnud, laskis vedur sisinal auru välja. Äkki tegi masinist seda meelega? Pôrkasin paar sammu tagasi. Aur tormas kobrutades läbi valgusvihkude. Siis oli vedur läinud ja kôik jälle pime. Vaid taamal helkisid mingi pro&z;ektori paistel pärnavôrad. Need olid ebaloomulikult kirgasrohelised. Puud astusid ööst esil nagu mingid klounid. Vôi prostituudid? Midagi sellesarnast vôisin ma sel ööl môtelda küll, miks mitte, ka tahtmine luuletusi kirjutada, luuletusi täis keerukaid vôrdlusi ja jaburaid paradokse polnud mul siis veel üle läinud. Aga linnaloodus, konkreetsemal juhul suured linnapuud olid mind hooti varemgi huvitanud, olin millalgi märganud nende puude kummalisi vahekordi linnavalgustusega (näiteks neooniga, näiteks aguliloojanguga), olin kôige selle üle tulutult môtisklenud, nii ka sel ööl. Edasi astudes tundsin südame all nukrat kirvendust, muidugi, sel ajal olid meeleolud kiired tulema ja minema, mis siis nüüd, mis siis veel, môtlesin ma, tihtilugu jäidki need ootamatud nukrused vôi rôômutuhinad (kuidas kunagi) meeleoluks iseeneses, aga sel korral sain ma asjale jälile, tegu oli lihtsa mälestuspildikesega, vôi ei, ôigemini oli see üürike segu pildist , helist, lôhnast, ööst, maikuisest viltusest vihmasabinast mingi pärna vôi kastani all, vihmasabinast blondi tüdrukuga, see pikkade valgete juustega tüdruk midagi ütlemas, tasa, kurvalt, tema esimese lôhnaôli kohkunud ja ka natuke edev kokkupuude vihmalôhnaga, ja see kôik oligi juba mälestus, juba olin eas, kus minulgi olid mälestused, tôsiselt vôetavad täiskasvanumälestused, sellest maivihmast pidi olema vähemalt seitse aastat möödas, ja juba tükk aega olid mu ümber hoopis teised tänavad, teised linnapuud, teised ja meeleheitlikud lôhnad. Mul hakkas kurb om koolipôlvetüdruku pärast. Mul hakkas kurb selle naise pärast, kellega veerand tunni eest jahedalt ja tusaselt olin hüvasti jätnud. Veel môtlesin, et neis kahes on midagi sarnast - kas mitte huulte kujus, lôuajoones kas mitte häälevôngetes? Mul hakkas äkki väga kurb iseenda pärast. Kôik näis juba ette kaotatud olevat.

Pea maas, kôndisin kodu poole. Äkki tajusin enda ümber midagi ärevust tekitavat. Seisatasin, vaatasin ringi. Olin jôudnud tänavaristile, kust jäi koduni vaid minut-kaks astuda. Kôik olin siin tuttav. Plangunurk, keldripood, väikese kooli ôppeaed, hääletud agulimajad. Vaatasin korraks selja taha. Paari aasta eest olin siinsamas lähedal purjus nolgikambaga hädas olnud. Aga ei, ma teadsin juba ette, et tänavail pole kedagi. Ärevus pidi kusagilt mujalt kiirgama. Mis see siiski oli?

Vaikus.

Jah, vaikus. Säärast vaikust pole ma Tallinnas kunagi hiljem tajunud. Nüüd ma muidugi tean, mis see oli - orkaanieelne vaikus. Aga siis ei osanud ma seda aimata. Tundsin vaid üha kasvavat pinget, ärevust, hirmugi. Õhk oli soe, ent värske. Õhk lôhnas. Õhk lôhnas nii, nagu ta polnud kunagi varem lôhnanud. Need polnud linna lôhnad.

Vôib-olla oli see linna surmahirmu lôhn. Vôib-olla jätsid nad kôik, need inimkätega istutatud linnapuud ja lilled, külvatud muru ja vohav aguliumbrohi üksteisega hüvasti? Vôib-olla teadsid nad kôik, mis neid mône tunni pärast ootab - kôik koos, igaüht eraldi?

Mu ärevus kasvas, ületas mingi läve ja moondus siis, veider küll, petlikult meeldivaks erutuseks. Ma polnud millestki aru saanud. Tôlgendasin intensiivselt öölôhnu omamoodi, lähenesin neile nagu kunstnik. Nägin selles kôiges märguannet. Äkki näis mulle, et see kôik ei tähenda muud, kui tuleb unustada oma rumalad nukrused, et minu lunastus ja pääsemine on vaid mu töös, mu Continentalis .

Peaaegu joostes kiirustasin koju.

Enne välisukse avamist heitsin pilgu tillukesele aiale oma kolmekorruselise hoovimaja ees. Ülalt langes aiale kasin valgus ainsast heledast aknast. Selle taga lamas mu ema. Vôib-olla luges veel, vôib-olla tukkus, vôib-olla môtles muremôtteid. Aias seisid kaks metsistunud ôunapuud. Nendel kumasid väikesed viljad. Suure hobukastani vari kattis ôunapuid.

Hommikul üht ôunapuud enam polnud, läinud oli ka pool kastanit. Ahastuse ja vaimustusega vaatasin vaatasin ma pesuväel akna all kükitades, kuidas kastaniharu, vähemalt viis meetrit pikk, tuiskas pilpa nôtkusega üle naaberhoovi, virutas mängeldes puruks kolm-neli planku ja räntsatas siis trammirööbastele. Kukkumismüra polnud muide kuulda. Kôik mattus bassihäälsesse möirgesse. See oli tuul.

Riidesse pannud, jooksin välja. Lähikonna kohvikusse, kuhu oli tavaliselt kolme minuti tee, pressisin ennast vähemalt veerand tundi . Ma ei kuulnud midagi. Mööda sôiduteed kihutasid mulle vastu oksad, pilpad, tükike vihmaveetorust. Kohtasin ainult üht inimest. See oli allatuult kihutav (kanduv, lendav?) naine. Vôi tüdruk? Tuul oli ta mantli ja kleidi tagant üle pea kiskunud, ta tormas pimesi. Vastu ta selga rabises kamalutäis kastanimune. Selles oli midagi alllilmalikku, kuidas ta läbi tulvavee minust mööda vilksatas - küürakil, pea ja ülakeha riietesse mässitud, jalas roosad püksid, mustad sukad ja kôrge kontsaga kingad.

Siis oli ta kadunud. Dante , Viiralt , Dix , môtlesin ma käepäraste märgusônadega.

Kohvikus kohtasin kohe üht sôpra, tasast skeptikut. Ta tervitas mind ilmega, nagu oleks kogu selle loo spetsiaalselt minu jaoks korraldanud. Rääkisin talle nähtud naisest. Me jôime ennast kiiruga purju.

Pärast viibisime veel paljudes paikades. Meie linnas sündis midagi enneolematut ja kirjeldamatut. Olime nagu etendusel, veeresime nagu takutuustid ühest kohvikust vôi ôllesaalist teise, pressime vastutuult mööda mitmeid tänavaid, karjusime valjul häälel - ja naersime millegipärast palju ja hüsteeriliselt. Tänavad olid peaaegu inimtühjad, kôikjal oli midagi juhtunud, erutatud kohvikusuminasse lôikusid esimesed kuuldused tôsistest ja naljakatest ônnetustest. Mitmel korral nägime oma silmaga puude langemist. Parajalt distantsilt môjus see väga vôimsalt, teatraalselt, aga mitte eriti traagiliselt. Millalgi helistasime kellelegi, sôitsime taksoga uude linnaossa, seal näidati meile viiekorruselist plokkmaja, mis oli jäänud ilma katuseta. Aga ikka ei saanud meil küll. Vihma vaibudes tunnistas sôber, et tema küll ei tahaks maru lôppemist, vähemalt mitte nii pea.

Aga see kôik kestis veel kümneid tunde.

Millalgi jôudsime teineteist silmist kaotada. Millalgi jôudsin väsida. Ja ärgata teise sôbra kodus, tema töötoas, kuhu sisenes varsti keegi absoluutselt vôôras noor naine, näol salapäraselt liikumatu muie. Ta pakkus mulle kohvi. Maru möirgas ka selle toa seinte taga. Ega te araablanna pole, küsisin ma vôôralt naiselt. Ei, vastas too täiesti tôsiselt, ma olen teie sôbra sugulane. Ega ma viimati...alustasin murelikult, aga too naine raputas pead ja ütles: paljugi mis orkaani ajal ei juhtu, te olite väga erutatud. Liikumatu muie püsis ta näol. Tema oli esimene , kellelt kuulsin sôna orkaan . Aga siis märkasin enda pea kôrval teist patja, lohk sees.

Kiirustasin lahkuma. Tollal pagesin üldse tihti ja paaniliselt.

Mu toas ootas mind see naine, kelle olin kunagi väga ammu, mingis endises, orkaanieelses elus, tusaselt tema koduukseni saatnud. Tal oli seljas odav treeningülikond, liibuvad püksid ei sobinud talle, tal oli täidlane talje. Aga koduteel olin märganud, et peaaegu kôik naised Tallinnas on püksid jalga tômmanud. Teadagi miks.

Katuseplekk kolises ja rappis, tuul möirgas, naise suured silmad vaatasid mulle hämarast nurgast kurvalt vastu. Ja mulle näis, et mul pole temast kedagi lähedasemat. Vôib-olla just nii see oligi.

Järgnevate päevade ja nädalate jooksul oli orkaan eestlaste peamiseks kôneaineks. Ent milleks seda kôike korrata. Üsna peagi nägin orkaani jälgi. Nägin masendavaid auke Kadrioru pôlispuude rivides. Nägin laastatut männikut Pirita rannas. Märksa hiljem kohtasin mitmetes metsades läbipääsmatuid tormimurde. Mônes kohas oli raju puud pedantselt sirgjoonele langetanud, juured ühes, ladvad teises suunas, teisal aga gigantseks sasipuntraks mässinud. Kôik see pani môtlema, kohati tundsin lausa leina. Langenud puud sisaldavad liigagi selget sümboolikat. Aasta vôi kaks pärast orkaani istusin aga mônusas juturingis juba üsna siledaks koristatud metsaserval lôkke ääres. Tuttav poetess rääkis meile, kuidas ta oli oma pulmareisil koos mehega Pärnu rannas ööbinud, kuidas nad olid ärganud keset tôusumerd kummimadratsitel... Aga ilmselt jäi mulle sellest kôigest subjektiivne ja terav mälestus, ahistav, vôimas ja piinlik. See valesti môistetud soe ja lôhnav vaikus. See hääletult ootav öö enne orkaani.

1981. aasta kevadsuvel ostsin ühe unise alevi raamatukauplusest paar-kolm vana raamatut - teiste ostude sekka, hea ônne peale. Pärast istusin väikese diiselrongi vagunis akna alla ja hakkasin raamatuid lappama. Üks neist rääkis Lôuna-Aafrika neegrite raskest elust, nende vôitlusest oma inimväärikuse eest, kahjuks oli stiil rabe, tôlge lohakas, raamat ei meelitanud lugema, küllap oli ta vôôraks jäänud ka selle endisele omanikule. Panin raamatu käest. Mu sülle pudenes kiri. Sellel polnud daatumit, ka allkiri polnud loetav.

Selge oli vaid see, et ühes kodus oli midagi juhtunud, midagi halba. Kes selle kirja vôis kirjutada? Mis ta nimi vôiks olla? môtlesin siis. Eda ? Erika ? Eve ? môtlesin. Ei, need nimed ei tahtnud siia sobida. Emma , Emilie , Eeva ... Needki ei môjunud veenvalt. Aga miks mitte - ema?

Tôstsin hajevil pilgu. Puhtas vagunis istusid tôsised ja tasakaalukad sisemaa eestlased. Enamik neist vaikis, môni luges raamatut. Vaid paarist kohast kandus minuni tasast juttu. Vagun oli üsna tühi. Siis kuulsin valjemat juttu. Vaatasin selja taha. Seal istusid teksaspükstes noormehed ja neiud, keda mingite märkide järgi arvasin Moskva turistideks. Nad rääkisid merevee temperatuuridest, rannakuurordi söögikordadest, kinorepertuaarist. Kas varsti on Tallinn , küsis üks tüdruk tüdinenult. Umbes poole tunni pärast, vastas üks noormees teadvalt. Valetad, vähemalt tund tuleb veel sôita, kostis teine hääl. Nad hakkasid vaidlema. Mina aga vaatasin mujale. Äkki märkasin, et kaugema istmekorju tagant vaatab mulle üksisilmi vastu paariaastane laps, rusikas hammaste vahele kaksatud. Ta pilk oli häirivalt tôsine. Niimoodi vaatavad ainult väga väikesed lapsed. Iialgi ei saa me teada, mida nad sel ajal môtlevad. Laps vaatas minust läbi. Murdsin kirjalehe kokku. Tôusin püsti, minu peatus hakkas lähenema. Ja just sel hetkel sain ma äkki aru, millest selles kirjas ôieti räägiti. Ja kohe samas tundsin, kuidas kauge orkaani tegelik valu ja tähendus minuni jôudsid. Oli kulunud neliteist aastat, et see juhtuks, et üks asi paigale asetuks. Veel jôudsin enne rongi peatumist tunda midagi, mis vôis olla ka kahetsus oma pealiskaudselt elatud nooruse pärast, aga see tunne oli vist liiast, milles ma ennast siis ikka nii väga süüdistada sain, tormimöirgamisest kurdistunud linlane, kahvatu näoga boheemlane agulimaja kolmanda korruse aknal, nagu ma siis olin. Ja veel üks tunne. Selline tunne, nagu peaksin viivitamatult endale midagi väga tähtsat meelde tuletama. Aga mida, mida, mida?

Rong peatus.

Roosa kast ? Mis see siis on? Arvatavasti ollakse midagi kuulnud füüsikute mustast kastist , ja neis kirjapanekuiski on see môiste mingi märksônana vilksatanud. Must kast on teatavasti selline salapärane kast, kuhu ülitillukesest avast pääseb sisse valgusekiir, kuid välja ei pea ta väetikene enam teps mitte saama. Tahk, millele ta langeb, on konstrueeritud just sellise nurga all, et kiir peab vastasküljele tagasi peegelduma, sealt aga jälle järgmisele tahule ning nii edasi ja nii edasi. Kurikavalad pôrkenurgad on nôndaviisi välja arvutatud, et mitte iial ei pääse ta sisenemisaugu kaudu välja. Lihtsalt neeldub. Sedasi on must kast absoluutselt musta keha sümbol ja targad mehed on selle môttespekulatsiooni abil arendanud ülikeerukaid môttekäike, mis on imekombel aga viinud praktikas täiesti rakendatavate järeldusteni. Nii et too füüsikute must kast pole hoopiski selline must kast, nagu oli ühe poisi vanaisal - camera obscura , mis tüsedatest talutütardest sametalbumeisse pilte tootis.

Kui too must kast oli millegi lôpp, kustumine, siis roosa kast seevastu sai hoopis alguseks, ühe nigela insenerihakatise päris kena karjääri nurgakiviks. Ja nüüd saab lôpuks välja öeldud, et too roosa kast oli lihtsalt üks suur kast, kuhu visati paberimasinatest tulev praakpaber. On nimelt nii, et paberimasina käikulaskmisel, mis kujutab endast üsna tülikat operatsiooni, ei tule harilikult mitte kohe GOST-ile vastav paber. Paberi ruutmeetri kaal, tema anorgaaniliste ainete ja liimi protsent hakkavad karmidele nôudmistele vastama alles siis, kui masin täpse ja kindla kiiruse on saavutanud ning kôik parameetrid stabiliseerunud. Enne seda heidab masin aga kuhilate viisi, rullib tervete lainehiiglaste kaupa välja sooja, meeldivalt lôhnavat praakpaberit, mis sellesse suurde kasti lennutatakse, kust ta hiljem jälle oma ringkäiku otsast peale hakkab sooritama. Roosa kast on niisiis lihtsalt üks ajutine panipaik. Roosaks kutsuti teda aga sellepärast, et paberimasin, mille kôrval ta valvekorda pidas, andis harilikult üht roosakat tarbepaberiliiki.

See kast oli tööliste poolt väga armastatud, ja seda just öövahetuse ajal. Kui paberimasin laitmatult töötab, pole kôiki, kes teda teenindama määratud, korraga vajagi. Kuni järgmise ebakôlani, paberi katkemiseni näiteks, vôidakse rahulikult kordamööda tududa. Ja just selles suures soojas paberikuhilas oligi seda teha suurepärane. Juhtus sedagi, et seal muudki toimus - kaks erinevast sugupoolest töölist vôisid seal arvamusi vahetada, môneski küsimuses ühise keele leida.

Ent mitte taolistest seikadest, mida juristid kutsuvad in flagranti , pole siin kavatsetud teha pikemalt juttu. Meie noore inseneri, kes vahetusmeistri ametit pidades siin ka tihti öid veetis, auks tuleb öelda, et tema taolisi meie moraalikoodeksi järgi üldjuhul taunitavaid tegusid küll ette ei vôtnud. Kui tema kastis tukkus, siis môtiskles ta seal elu vôimalikkusest meie planeedil , laskis aju hallollusel lihtsalt puhata vôi - ja üsna sageli - kuulas kassettmagnetofonist kôrvaklappide abiga muusikat. ( Selle tol ajal veel üsna haruldase riistapuu oli talle saatnud keegi kauge sugulane teiselt poolt Suurt Lompi . )

Muuseas, see elu vôimalikkus maakeral oli pärast orgaanilise keemia stuudiumit tugeva küsimärgi alla seatud: nende noor professor suhtus vägevasti pärjatud akadeemik Oparini elu tekkimise skeemidesse üsna skeptiliselt. Metaani ja môningaid lämmastikühendeid vôime saada oma retortides algainetes küll, väga vähe on lootust aminohapete tekkeks. See aga, et neid kôiki samaaegselt saada ning et nad just niiviisi kokku satuksid, nagu valgu loomiseks ja edaspidi juba näiteks silma tekkeks vaja, on peaaegu vôimatu. Mitte küll absoluutselt vôimatu, väljaarvutatud tôenäosus on täpselt sama suur, kui sellel, et te tennispalliga vastu kivimüüri viskate ning et sel hetkel müüri parajasti auk tekib ja pall sealt läbi lipsab, jutustas küüniline noor teadusemees.

See on täiesti vôimatu! oli keegi hüüatanud. Ei olevat vôimatu ühtigi! Niisuguseks sündmuseks polevat muud vaja, kui seda, et aineosakeste kaootiline Browni liikumine järsku täpselt määratletud ühesuunalisuseks muutuks. Kui näiteks teekannus kôik molekulid korraga samas suunas liikuma hakkavad, siis ärgu pandagu pahaks, kui teekann väga ebateekannulikult käituda suvatseb ja näiteks otsemaid lendu tôuseb... Sihukesi nähtusi, täiesti vôimalikke nagu seegi, et mägi isiklikult Muhamedi külastab, nimetatavat fluktuatsioonideks ja nendega tegeleb termodünaamiline tôenäosusteooria.

Aga me ju oleme olemas! kuulutas pahaselt nende kursuse komsomolijuht, range aateline tüdruk, kellele niisugused jutud meeldida ei saanud.

Tundub küll, arvas noor professor (kes on praegu üleilmselt tuntud magnetresonantsi - vôi mis see oligi? - uurija), pea môtlikult viltu. Jah, kuigi ei tahaks hästi uskuda...

Seesugustest asjadest oli lôhnavas paberikuhilas kena môelda. Môtlen, järelikult olen, kordas noor elukauge insener ja silmitses mardikat, kes kasti seinal ronis. Sina ei môtle, aga, kuripatt, oled nähtavasti ka olemas! Väga huvitav, et me sinuga niiviisi kokku sattusime. Kui suur vôis olla selline sattumise tôenäosus?

Tôenäosus ei saanud tôesti olla eriti suur, sest tôsised vanemad insenerid niisuguse kastironimiseni ei alandunud. Tootmisjuht selles tukukastis - see polnud harilik asi. Isegi siis, kui tôesti midagi teha polnud, jalutasid nad tôsisel ilmel ringi vôi leidsid tukastamiseks koha, mis polnud tööliste silmade all. Nemad pidasid tähtsaks oma autoriteeti. Ent kui noort insenerihakatist siin tööliste keskel üldse taluti, siis just seepärast, et tema autoriteedist raasugi ei hoolinud. Kuidas saigi ta paberimasinajuhti aidata? Sellise kôrge ametini jôuti küpses eas ja ka ainult siis, kui juba poisikesest saati paberitööd tehti; paberimasin, see on ju oma poolsada meetrit pikk valtside, pumpade, filtrite ja nii edasi ja nii edasi rägastik, ning igal detailil on veel omad kombed. Vilunud paberimasinajuht on vôlur, kes kaalub üles tosina noori insenere, ja see on loomulik - ka raketiasjanduse akadeemik ei tule kosmoses toime.

Noor insener Pent sai sellest aru ning andis seda ka teistele môista - ses môttes oli ta diplomaat. Ent ikkagi oli siin niisamuti ilma otstarbeta, käed rüpes, häbi vahtida. Tuli endale ülesanne leida. Ja ta leidiski - koosolekutel, kus administratiivseid küsimusi arutati, palgaprobleeme tôstatati, vaieldi olmeküsimuste üle ja nii edasi, oli Pent osava jutumehena ikka platsis ning see, et ta üsna kavalasti tööliste eest seista oskas, oli varsti kôigile teada. Just sedalaadi muredega, millega direktori vôi peainseneri juurde minna ei söandatud, pöörduti selle kôrendist keemiku poole. Temast sai midagi nurgaadvokaadi taolist. Ahjaa! Üks ratsionaliseerimisettepanek, ôigemini küll re-rats, tuli temalt kah. See puudutas superkalandrit.

Superkalander on selline riist, mis annab paberile läike (näiteks trammipiletki läigib ühelt küljelt). Lühidalt on asi selles, et valmispaber teatud valtside vahelt läbi lastakse, need valtsid aga pressivad teda tohutu mitmekümnetonnise survega. Kare paber ehmatatakse klantsima. Ent paberis on vaike ja liimaineid, mis valtsidele kleepuvad. Ja seetôttu vajab see jôuriist aeg-ajalt puhastamist. Puhastamiseks, vaikude pehmendamiseks , et nad end ära nühkida laseksid, kasutati siin juba iidamast-aadamast saati üht huvitavate omadustega orgaanilist ühendit, mida keemik etanooliks, lahutusteadusse pühendamatu publik aga lihtsalt piirituseks kutsub. See vedelik on hea orgaaniliste ühendite lahustaja, tema molekuli leebe ja paindlik ehitus lubab teda veega igas vahekorras segada; etanooli paljudest lugupidamisväärsetest omadustest on laiemates rahvahulkades aga eriti populaarne üks : tema omapärane julgustav ja toniseeriv môju inimese kôrgemale närvisüsteemile (doktor Moorits , miks ta nii môjub?!). Ka vabrikus, kus noor keemik Pent oma karjääri alustas, tunti etanooli seda omadust hästi. Need päevad, mil superkalandri kasimiseks kaks ämbrit tehnilist piiritust, mis laboratooriumineidude lahke abiga enne veel ka läbi söefiltri lasti (muidugi aine lahustamisomaduste parendamiseks!) ja seejärel paberisaali toodi, olid väga oodatud. Ka meesinimesed, kes muidu puhtusest suurt ei hooli, pakkusid ootamatult lahkelt oma abi. Kokkuhoid on üldrahvalik üritus, riiklikult môtlev inimene püüab kallimaid vahendeid odavamatega asendada. Ka siinne kollektiiv oli pingeliste katsetuste tulemusena välja selgitanud, et parajalt kange pesusoodalahusega saab valtsid samuti - küll pisut suurema vaevaga - kiiskavalt puhtaks. Esiotsa ei tahetud oma uurimistulemusi vabriku juhtkonnale veel teatada, peeti varaseks, ning otsustati katseid jätkata, et resultaadis täiesti kindel olla... Piiritusele leiti muidugi klassikaline rakendus. ( Ausalt öelda, juhtkond oli neist katsetest teadlik, kuid pidas samuti kasulikuks eksperimente mitte liialt forsseerida! ) Keemik Pent sai siinjuures töölistele samuti oma teadmisi näidata: ta rääkis, et keemikud hindavad alkoholi vesilahustest parimaks ekvimolekulaarset segu, see tähendab segu, milles ühe piiritusemolekuli kohta tuleb üks veemolekul, segu, kus erinevad molekulid nii-öelda käsikäes ujuvad. Seda lahust, mille kangus kaaluprotsentides on kuskil seitsmekümne kahe kandis , oli ta katseks nôus ka valmistama ja môned pudelid jääkappi viima, kus nad kattusid peatselt kaunite härmakristallidega. Segule anti kôrge hinnang.

( Ent nüüd märkab meenutaja, et isegi etanoolist rääkimisel hakkab toimima tema üldtuntud lobisema panev môju, ning pöördub peateele tagasi. )

Eesti vanasôna räägib pillist, mis tulevat pika ilu peale. Nii see ka on. Paberimeeste sôbralikku kollektiivi sattus ühel halval päeval punapäine poisiloikam, mingi tehnikumi lôpetanu, kes esitas ratsionaliseerimisettepaneku: hakata piirituse asemel superkalandri pesemisel kasutama soodalahust... Nüüd ei saadud ka ülevalpool enam silmi kinni pigistada ja ettepanek rakendati ellu.

Järgnesid kurvad ajad, kurvad muide ka tollele noormehele endale, sest tundmatud huligaanid peksid ta kolmel korral järjest öösiti vaeseomaks; ka tööl tabas teda ebaedu - kahel korral kukkus ta hollendrisse (kuidas see küll vôimalik oli?) ja pidi sealt läbimärjana ning üleni paberikördisena välja kargama. Varsti leidis ta, et töökoht talle ei sobi, ning lahkus omal soovil. Kuid mis sellestki enam kasu?

Nüüd pöördusid mitmed oma alasse tôsiselt suhtuvad töömehed ja koguni paberimasinajuhi abi ise keemik Pendi poole oma kahtlustega: soodasegu efektiivsus ei anna piiritusega vôrreldagi, valtsid ei saa puhtaks, aina tuleb praaki. Seda küsimust tuleks uurida.

Lôpuks ometi oli ka Pendil ülesanne. Ei läinud nädalatki, kui ta vastava re-ratsiga esines. Ta rääkis etanooli struktuurist, kolloidide lüofiilsusest, koguni ebullioskoopilise konstanti môistega tuli ta lagedale. ( Teadjamad muigasid vaikselt. ) Ja mitmeid arutlusi meniskitest saadi kuulda; ettekannet illustreerisid aga kaunilt väljajoonistatud kôverad, mis näitasid vôrdlevalt lipiidide, terpeenide ja vahade lahustumist piirituses ja soodalahuses. Need graafikud tôestasid piirituse ilmselgeid eeliseid soodalahuse ees. Ettekanne oli veenev, seda olid tulnud kuulama isegi tööliste esindajad - praktikud, kes tavaliselt sellistel koosolekutel ei viibinud.

Kui me nii jätkame, siis peame leppima paberi - rahvale nii vajaliku produkti - pideva kvaliteedi langusega, lôpetas noor spetsialist kurvalt.

Pärast lühikest järelemôtlemist otsustati pöörduda endise tehnoloogia juurde tagasi.

Kvaliteet paranes tôesti kohe. Noor keemik Pent aga sai kollektiivi lemmikuks ning öövahetuste aegu tuldi patsutati talle ôlale: Noh, insener, mine lase silm kinni! Küll me valvame!

Ei lasknud Pent seda mitu korda öelda, vôttis magnetofoni ja kôrvaklapid ning lupsaski kasti sooja roosasse rüppe.

Kuid ärgu arvatagu, et seal roosas kastis ainuüksi roosakaid môtteid môlgutati. Môeldi ka üsna musti. Ja nende pôhjuseks oli see, et insener Pent ennast siin vabrikus hoopiski hästi ei tundnud, koguni midagi alaväärsuskompleksi taolist kippus] kallale. Ta sai aru, et keemik vôib ta ju muidugi olla, kuid inseneriks-juhiks ei sobi. Eriti selgelt tundis ta seda siis, kui neile vabrikusse paar tudengit praktikale saadeti. Nende hulgas oli ka üks tugeva kondiga rinnakas tüdruk, kelle ülahuulel küütles kerge tumedate karvakeste viirg. See tüdruk oli pärit Lôuna-Eestist , oskas ka vôru keelt, nimeks oli tal lihtne ja eestipärane Laine .

Ühel hommikul tööle tulles märkas Pent Lainet ôuel ühe poolnässus pumba juures mässavat. Üleni ôline oli ta seal keset toru- ja muid vôtmeid köötsutades, pringid sääred pingul, nägu naeru täis. Seda pumpa teadis ka Pent . Aeg-ajalt tonksas ta seda isegi jalaga ja ütles : See pumbaniru tahaks küll kordategemist. Jah, kuid need olid olnud ainult sônad. See tüdruk aga vahetas siin pumbanahku, viilis koguni midagi, ja loomulikult polnud teda keegi käskinud seda teha. Just toda tüdrukut vaadates tajus Pent , et temast endast ôiget inseneri ei tule. See teadmine tuli sellise sähvatusega, nagu sähvatas vanaisa magneesiumleek, kui ta ôhtusel ajal oma kaameraga toas pildistas. Ei tule sinust, Pent , inseneri! Küllap oleks tulnud püüda mônda instituuti vôi siis ülikooli juurde tööle jääda, sest puhtkeemia oli talle igatahes insenerikeemiast lähem ning siin vabrikus tema keemikuteadmisi (jah, kui välja arvata etanooliuuringud) üldse vaja ei läinudki. Kuid mis sa hing teed! Kolm aastat tuleb ära kannatada, nii nôuab seadus.

Ka direktoriga polnud head läbisaamist. Too mees oli elupôline liikuv direktor , töötanud kümnetes eri süsteemides ja ametkondades, paberiasjanduses tundus ta küll üsna vôhik olevat, kuid inimesi - neid ta arvatavasti liigitada môistis. Seda enam, et inimeste tundmist ning peenemat psühholoogiat pidas ta koguni oma pärisosaks ja kutsumuseks. Oli üsna avalik saladus, et tema päratul kirjutuslaual leidus palju pônevat, direktori pôhitööga üldse mitte seotud kirjandust. Kôige peal lesis muidugi paberitööstuse, planeerimise ja majandusteadusega seotud kirjavara. Just nimelt lesis. Ja varjestas. Alumiste kihtide raamatuseljad vihjasid aga paberivabriku peajuhataja erihuvidele: Richard Sorge elukäigust oli neis raamatuis juttu, vastuluuretööst, salajasest sôjast Nôukogude Liidu vastu jne. Isegi Joseph Fouchést , sellest kunagisest Prantsusmaa kurikuulsast politseiministrist, keda nii markantselt kirjeldab Victor Hugo , pajatas üks monograafia. Sellised kiiduväärt, vahest ehk ainult pensionieeliku kohta veidi ebatavalised huvid - poisikeselikud huvid siiski vist öelda ei sobiks? - peitusid lüheldase, silmapaistmatu mehe hingesügavustes. Ning kui televisioonis näidati Seitsetteistkümmend kevadist hetke , unustas direktor kôik muu ning ümises ôndsalikult ja mitte eriti musikaalselt filmi pôhimeloodiat.

Kübemed tuules

Järgmisel ôhtul Aaron Kivirähk jätkas oma juttu. Môistagi oli ka vanalell tolmukübe, aga eriline kübe, sest vanalellel oli siht. Elias tahtis meid viia ära kaugele, leida meie jaoks paik, kus pole hirmu, et sind Siberisse saadetakse. Ka Rahel oli eriline kübe, ta usaldas vanalelle ja tahtis samuti ära kaugele. Pennule oli Paadelaiust pôgenemine suur, enneolematu seiklus. Mu isa Timmu ei uskunud parunit, pidas seda, mis parun Jaagupile oli rääkinud, kavaldamiseks - isale oli koos vanalellega edasiminek paratamatu. Ja kuna Naama oli isa tütar, siis oli selge, et ta koos isaga läheb. Mind aga tômbas Paadelaiu poole tagasi. Aga mu enda tahtmine ei maksnud, olin kaasaveetav tolmukübe. Oli ju ka Jaagup tolmukübe, kuid ta polnud kaasaveetav. Jaagup andis oma teekonna jaoks kokkupandud raha isa kätte - kas küll viimase rublani - ja sai selle eest isa paadiosa ning Pihlanuka majad. Leenale pidi jääma ôigus Pihlanukal elada niikaua kui Leenal tahtmist. Osa raha, mis paat kiviveoga teenib, pidi Jaagup isale järele saatma.

Kui ma teile varsti järele ei tule! ütles Jaagup isa lohutuseks, kui et ta ise seda tôemeeli oleks uskunud.

Kes sedagi teab, kostis isa. Oled ja mu poeg ning vanemate patud nuheldakse laste kätte.

Sul ju nüüd poegi rohkem, ütles Jaagup , vihjates mu poolvennale Pennule , kellega isal otseseid veresidemeid polnud. Eks minu nuhtluseosa jääb nüüd sedavôrra vähemaks. Vaevalt et Jaagup seda öeldes isa otse solvata tahtis, aga tal oli juba kord säärane suuvärk.

Isa ei lausunud selle peale sônakestki. Ja nii me siis lahkusime: ühed tolmukübemed tagasi ida, teised lääne poole. Nagu hiljem kirjade kaudu teda saime, jäid Jaagup ja teised, kes Paadelaiule tagasi läksid, paruni ja kroonu poolt tookord tôepoolest otseselt nuhtlemata, kuigi nende Gotlandil käimist päriselt ei unustatud ja nende sôitudel rohkem kui varem silma peal hoiti. Päris karistus pidi tulema alles hiljem, koos 1919. aastal puhkenud Landeswehri sôjaga , mil Eestist , Lätist ja Leedust taheti moodustada Balti hertsogiriik , kus parunite vôim oleks olnud täielik. Selles sôjas parunid aga kaotasid ning enamik neist jäi ka oma môisatest ilma. Õigeks karistajaks pidi 1941. aastal saama Kolmas riik ... Aga ma ei taha oma jutuga liiga kaugele ette rutata.

Mis sai neist kuuest Paadelaiu pôgenejast, kes tôttasid edasi lääne poole ja kelle hulka ma tahtmatult kuulusin? Ega me ainsad taolised olnud. Pärast seda, kui Kolumbus oma kolme laevaga üle suure vee purjetas, on tuhanded ja miljonid idapoolkera inimesd läänepoolkeralt nii varju- kui elupaika otsinud. Sellest on palju raamatuid kirjutatud ning palju filme vändatud. Kes neid kôiki lugeda ja vaadata on jôudnud ja egas minagi meie teekonda sulle üksipulgi jutustama hakka. Kui ma ka noorem oleksin, ei suudaks ma seda kunagi nii hästi teha, nagu rootslane Wilhelm Moberg oma kaasmaalaste väljarändamise loos on teinud. Kardan samuti, kas sinagi suudad - sul on juba küllalt aastaid turjal - mu jutustatud lugu värske sulega kirja panna. Kui sa tagasi lähed, annan sulle Väljarändajad kaasa. Mul on see paks, neljaköiteline raamat nii inglise kui saksa keeles. Kahju, et eestlased ei kodu- ega välismaal midagi selleni küündivat ei ole kirjutanud, olgugi meie rahval samuti mitu tuult jalge all olnud. Prohvet Maltsvet viis oma jüngrid ja järelkäijad ida poole, Krimmi ja Kaukaasiasse , ega nende tee kerge olnud, ometi on Mobergi romaani inimesed mulle enam meelde sööbinud kui Vilde maltsvetlased. Hoolimata sllest, et Vilde ise oli sunnitud kodumaalt pôgenema ja pikki aastaid vôôrsilt varju otsima. Mobergi pole keegi jälitanud, ta on vôinud kogu eluaja rahumeeli oma kodumaal Rootsis sulge peos hoida. - Vôi ehk just sellepärast ongi Mobergi raamat tugevam? Kirjmehele näib tarvis olevat mitte ainult rahutust, vaid ka rahu. Ega talendi poolest Vilde Mobergist nôrgem ole - Vilde Mahtra sôja taolisi romaane annab otsida.

Mobergi inimesed sôitsid välja Karlhamnist 1850. aasta kevadel ja jôudsid New Yorki alles kaheksa nädala pärast. Teel said nad tormi ja vastutuult, reisijate kaasavôetud toit riknes, kaptenil tuli pidada üheksa matusetalitust. Eks meiegi saime tormi ja vastutuult, ometi oli laevasôit poole sajandi jooksul hoopis kindlamaks muutunud. Vanalell muretses meile kolmanda klassi piletid kahe korstnaga aurulaeva Margaret peale. Asusime Göteborgis koos neljasaja reisijaga laevale 1906. aasta jaanuarikuu viimasel päeval ning kolme ja poole nädala pärast olime Kanadas Montrealis . Oli küll merehaigeid, kaptenil ei tulnud aga pidada ühtegi matusetalitust ning hoolimata talvisest ajast oli ka kolmanda klassi kajut soe. Polnud siin ämbri tassimist nagu Paadelaiu tekiga paatidel - kord ja puhtus igas nurgas. Mis veel rääkda esimese klassi kajutitest, mida paar korda vilksamisi nägema juhtusin. Meie inimestest pidasid merehaigusele vapralt vastu kôik, olgugi suure laeva kôikumine hoopis teine kui paadil. Ka ookean on teine kui meri.

Merehaigust ma ei tundnud, aga mind vaevas koduigatsus, igatsus Paadelaiu , Leena ja Silla järele, millest-kellest mind iga teeloleku tund kaugemale viis. Kas Jaagup ikka oli rääkinud Maackiga ? Jaagup ei valetanud, aga kas siis valetas Gotlandi seitung? Viimane kirjutas (vanalell lasi sônumi rootsi keelest tôlkida, me olime siis alles Gotlandis ): Eesti pôgenikud Stokholmis

Aurik Oihonna kapten V. Norringi juhtimisel saabus laupäeval lôuna paiku Revelist Hanko kaudu Stokholmi , pardal 41 postikotti, neist 28 adresseeritud välismaale, samuti 60 reisijat. Reisijate hulgas oli ligikaudu 40 pôgenikku Revelist , kellest vôiks nimetada parun von Uexkülli perekonnaga, parun Tolli , härra von Neffi perekonnaga, parun Walter Stackelbergi , parun Schellingit ühes prouaga, proua von Dittmari tütrega, krahvinna Kotzebued , pr. von Harpet pojaga, hr. von Harpet parun von Middendorffi .

Hankost saabus ka kuulus lauljanna pr. Aino Ackte-Renwall läbisôidul välismaale üle Kieli .

Minnes Reveli , lahkus Oihonna Hankost neljapäeva hommikul kell 2 . Ilm oli selge, tuul vaikne. Saabumine Reveli viibis lumepaksu tôttu, mida laev kohtas päeva hakul Naissaare all. Kui ankur taas hiivati ja linn paistma hakkas, tuli nüüd omakorda hea tükk aega oodata lootsi, kuna rannas sumeda ilma tôttu signaale ei märgatud.

Niipea kui Oihonna saabumisest kaldal teada saadi, ruttasid ülalmainitud emigrandid aurulaeva pardale...

Seitungis polnud mainitud, et von Maack oleks olnud parunitest pôgenike hulgas. Kus ta saigi olla, kui alles nädal tagasi Jaagup Saaremaal ta jutul käis ( seitung Gotlands Allehanda , kus see sônum sees oli, ilmus 18. jaan. 1906 ). Ma olin teadlik kogu reisi kestel, et Maack on edasi Saaremaal , kuid mônikord viirastus, nagu oleks seisnud ka Maacki nimi lehes. Sel viirastushetkel tundus meie pôgenemine, kogu meie reis asjatu. Ma olin kaasaveetav, olin seda üle ookeani tossutaval aurulaeval ja hiljem Kanada mandril, raudteel. Ma oleksin tahtnud pigemini Paadelaiul olla.

Sôit Montrealist Vancouveri vältas samuti ligemale kolm nädalat. Et reis väliselt ilma suuremate hôôrumisteta läks, selle eest olime tänu vôlgu vanalelle paberitele, kogemustele, keelteoskusele, hallile auväärsele peale, sirgele rühile ning väärikale esinemisele, ent eelkôige môistagi dollaritele, mida vanalell oma pika eluea jooksul oli hoolega kogunud ja hoidnud, ning ka isa ja Jaagupi kiviveoga teenitud kullale - Vene kuldraha maksis igas riigis ja sobis igale asjamehele anda. Vanalell teadis, kellele ja kuidas anda, et raha mitte asjatult tuulde loopida. Pealegi olime kôik ilma suurema vale ja väänamiseta üks pere - kôik Kivirähkid - ning aitas kaasa seegi, et peaaegu kôigi meie eesnimed olid piiblist vôetud: Elias , Rahel , Aaron , Naama , Benjamin . Ainult isa nimi oli vene apostliku ôigeusu päraselt Timofei , aga seda andis ka Timotheuseks ümber öelda. Elias oli vanaisa, Timotheus poeg, Rahel minia, meie kolmekesi - mina, Naama ja Benjamin - Eliase lapselapsed. Kuueliikmeline pere. Küllap oleks see vôinud ka kaheksaliikmeline olla, aga Jaagup ja Leena ju ei tulnud. Perekonna ametiks, mida ka kaasatoodud ômblusmasin tunnistab, aus rätsepatöö, tailor's trade . Ei ole niisama ônneotsijad ilmahulgused, sihtpunkt British Columbia , Fortune-teller Island .

Säärane oli vanalelle jutt üle ookeani tossutava aurulaeva kajutis ja samane üle Kanada läände ruttava rongi kupees. Teised ju keelt ei osanud. Ja meile rääkis ta sedasama oma emakeeles. Fortune-teller oligi saar, mille vanalell oli meie Paadelaiu inimeste asupaigaks valinud, kuhu ta meid Venemaalt ära tuua tahtis. Môni aasta tagasi me aga vedu ei vôtnud. Alles hirm kasakate ees oli see, mis isa Paadelaiult pôgenema sundis. Meid oli vanalelle ümber jäänud vähe, ainult üks pere. Vôib-olla ongi nii parem, sest kôik Paadelaiu inimesed poleks Fortune-tellerile enam ära mahtunud. Kas Fortune-teller on siis väiksemaks jäänud, kui vanalell varem tahtis kogu Paadelaiu rahva sinna ära mahutada? Ei, seda mitte, et muist maad oleks mere alla vajunud, nagu see mônede saartega on juhtunud - Fortune-teller on endiselt oma viisteist miili, see on paarkümmend versta pikk ja kolm kuni viis versta lai. Vôrreldes teiste lähedalasuvate saartega, eriti aga taevani küündivate Kaljumägedega Kanada mandril, on saar suhteliselt madal. Siin kasvab tihe, mitut liiki kanada kuuse ja seedri pôlismets. Indiaanlased pole aastasadade jooksul iialgi püsivamalt siia oma kanda kinnitanud, aga Fortune-teller oli neile varuaidaks, kust nad hankisid jämedatüvelist ja kôrgekasvulist seedrit, millest ôônestasid oma kanuusid ja valmistasid tootemeid. Olgugi et Fortune-telleril sajab kôvasti vihma, vahel talvel paksult lund, mis selle laiuskraadi all paari nädalaga kiiresti sulab, polnud lôhedel siin nimetamisväärset pulmapaika, kiirevoolulist jôge, mis indiaanlasi ja lôhesid ligi oleks meelitanud.

Esimesena oli püüdnud siin kanda kinnitada üks &s;otlastest lahkusuliste grupp läinud aastasaja viimasel veerandil. Kuid tormis kôrgele üle kallaste tôusnud meri oli puruks peksnud ja uputanud praami, mille peal oli kogu nende varustus, ka väike aurumasin saeraamiga. Et saarel polnud mingit ulualust, tuli neil öid veete puude all, naised soojendasid lapsi oma kehaga.

Veel enne &s;oti lahkusulisi oli Fortune-tellerile asunud üks norra eremiit. Ehitanud siia hüti ja elanud selles ihuüksinda kümmekond aastat. Toidukraami toonud purjepaadiga kord nädalas naabersaarelt indiaanlaste asulast. Päris raugana jäänudki ta indiaanlaste varustada ja ühel päeval leidnud indiaanlased ta onnist surnult. Miks ta Kanadast tagasi Norrasse ei läinud - on ju Norraski küllalt üksikuid saari ja kuigi need tollal Rootsi ülemvalitsuse all olid, polnud Rootsis norralaste tagakiusamist. Oli eraklane rikas vôi vaene, oli ta surnud loomulikku vanadussurma vôi oli keegi ta surmale kaasa aidanud, seda ei teadnud keegi. Indiaanlasi ta surmas ei kahtlustatud. Kui Elias kunagi ammu Fortune-telleril käis, oli ta kuulnud paarisônaliselt jutustatuna selle üksildase mehe loo. Mehe onnist ega hauast polnud siis enam mingit jälge.

Umbkaudu samal ajal, kui vanalell Pihkva asumisele saadeti, tulid Fortune-tellerile soome töölised, pôgenikud ja emigrandid ja asutasid siia oma kommuuni Harmoonia . Sinna soome kommuuni vanalell meid nüüd viia tahtiski. Alguses oli vanalell ka Pihkvas Kanadaga kirjavahetuses, kuid aasta-paari pärast see katkes, ôigemini katkestati. Eliase asumiselt välismaale saadetud ja talle välismaalt tulnud kirju luges tsaaritsensuur kahtlaseks ja need peeti kinni. Tsensor leidis, et kahtlasel vanamehel pole tarvis välismaaga sidet pidada, pealegi vôôras keeles, millest tsensor aru ei saanud. Nii hindas vanalell soomlaste kommuuni talle saabunud esimeste kirjade järgi, mitte nende järgi, mis tsensor Pihkvas kinni pidas.

Eestlased ja soomlased, kaks hôimurahvast teine teispool lahte, kuulusid môlemad Vene valitsuse alla, ometi oli soomlastel enam vabadust ja tee lääne poole rohkem avatud kui üle lahe sugurahval. Soomes oli aga loodus karmim ning sajandi keskpaiku oli môlemal rahval leivaga kitsi. Nii juhtuski, et sajandi teisel poolel tuhanded eestlased rändasid samas Vene riigis ida ja kagu poole soojemat maad ning vähem kesist leiba otsima ja ainult üksikud nagu vanalell siirdusid läände. Soomlased, kel kodus kitsas käes, sihtisid aga enamikus läände, olgugi meri ja ookean vahel. Kaugel läänes, Kanada British Columbia provintsis , oli ookean uuesti ees. Nônda jäidki paljud soomlased siia Kanada kôige läänepoolsemasse ossa peatuma - nii need, kes olid Kanada ida ja läänt ühendava raudtee ehitamise juures tööd leidnud, kui ka need, kes Vaiksel ookeanil ja selle kaldavetes laevadel sôitsid ning kodu ja perekonda luua ihaldasid. Paljud soomlased said tööd Vancouveri saare söekaevandustes, nagu Nanaimos ja North Wellingtonis . Enamik neist kaevandustest kuulus provintsi peaministrile miljonär James Dunsmuirile . Vene palkadega vôrreldes ei vôinud töötasu üle kurta, kuid Vancouveri saare kaevandustes oli töö ohtlik. Pisut enne soome tööliste tulekut Vancouveri saarele Nanaimosse oli gaasiplahvatus siinses kaevanduses hulga töölisi tapnud. Hukkunute ja plahvatuse tôttu ärahirmutatute asemele oli uusi vaja. Palk meelitas ja soomlased asusid hukkunute asemele. Polnud ametiühingut. Hiinlaste, jaapanlaste ja hindude palk oli palju madalam valgete tööliste, ka soomlaste omast. Säärane ebavôrdsus tekitas pahameelt. Väljaspool tööaega - niipalju kui seda oligi - joodi, kakeldi, paugutati revolvreid, pussitati. Môistagi ei rahuldanud inimesi säärane elu. Soomlastel tekkis kavatsus söekaevandusest lahkuda. Aga kuhu? Suurt raha ei jôudnud siit keegi koguda, selget inglise keelt polnud veel kellelgi suus ja siinne maa oma kôrgete lumekübarais mäetippudega ning sügavate käänuliste fjordidega ookean oli küll kaunis, aga vôôras. Soome tagasi minna? Ei, tuli jääda paigale ning leida vôimalusi, et elu muuta.

Tee läbi vooremaastiku

Teel ei olnud algust ega lôppu - üksnes kulg. See vonkles vooremägede vahel, tôstes siin-seal tolmulippe, saatjaks kord hämune päike, kord rübelev lôoke. Tee viis hommikust ôhtusse, vältimata ööd, ja need, kes seda tundsid, ei kiirustanud kunagi ega jäänud ka kuhugi hiljaks. Seal, kus sünk asfalt katkes ja hele liivatee edasi kestis, tundsid jalad vaid kergendust; rattad aga veeresid tasem - rumalruttev aeg ja kihutlev elu langesid sel ahtal vooreteel äkki ôigesse rütmi. Maastik kujutas siin kôrrepôllulapilisi künkaid, ovaalseid ülanguid ja veerjaid orge. Süstjad voored meenutasid meeleolult sadamikku kokku veetud kevadisi paate vôi peale värskendava vihma rahulikult puhkavat karja. Kaoselises korras paiknesid siin inimelulad: rahusad alevikud, hajakülad; üksikmajad ja vanad häärberid. Ja kogu seda turvalist maastikku sidus ja suubutas, lähetas ja viis lahku tee... Miks see polnud veel asfalti all, seda ei teadnud ôieti keegi; ühed seletasid, et must ollus sai otsa, teised, et taheti säilitada maastiku arhetüüpi - igatahes sai tee nônda jätkata oma sisimat kulgu.

Ühes paigas, kus tee pikalt ja visalt rôunakule rühkis, oli see palistatud iidsete ridaspuudega, mis ei mäletanud enam aedniku ravitsevaid käsi. Puud olid kevadiselt raagus ja raamas; nende vôra kuldasid pôhuveost okstesse takerdunud ôletuustid ja tüve piinutas sügavale koorde lôikunud okastraat; vanad pärnad meenutasid spaleeris seisvaid krutsifikse ning môned teelised paljastasid nende kohal päid. Ent paljud inimesed olid kaotanud selguse, mis asi puiestee on, ega teadnud nüüd, milline see peab olema. Ridastee läks ootamatult mitmesse harru, millest üks viis lagus môisahoonete juurde. Aeg ja hooletus, tuntud toonesepad, olid siin teinud oma töö - ent ikka oli veel vana häärber see paik, kus inimesed meelsasti elasid, töötasid, kus nad talusid ônne ja kannatust oma ajas. Kauguses, laial lagemaal paistsid samuti inimelamud, vastvalminud olevikukindlad püstitused, mis ei ühitunud ümbrusega, nagu betoonpostid ei ühitu puudega. ( Asjad ja hooned polnud iial olnud vaid asjad ja hooned, ikka leidis inimene neis valmistajate ja ehitajate poolt hingestatud tahkeid sôpru, demiurgilisi vahendajaid, kelle kaudu ta suhtles talle kaugema maailmaga. Neis ruumides ja nende asjade läheduses tundis ta kôrgemat rôômu ja kergendatud kannatust. ) Nii tundsid ka need, vanad ja väärikad, ajas pidestunud hooned neile liginejale kuidagi alalhoidlikud ja pidurdasid kiire kaduvuse tunnet. Tahutud maakivist, punastest tellistest, valgest lubjamördist ja halliks pendinud puust häärber näis kevadise kulurohu taustal nagu punaka polituuriga kohviveski maanaise karmhallis rüpes; kiviait ja tôllakuur, umbe kasvava järvesilma keskel valendav paviljon olid kaunid, hingasid ühte maakoha ja loodusega. Vanausse môisakogumisse kuulusid veel tahumata pôllukivist, sepisvôreliste akende ja rauast vôlvuksega vahakelder ning häärberiga ühest ajast ja hôngust mesinikumaja. Omaette imetükk oli tall kôrge punase kivikatuse all; selle seinad olid laotud eri värvitooni maakividest, mis moodustasid kustumatuid mustreid; sideseguks kasutatud savimörti kirjasid valged kivikillud, ridarodus valge kandiga kaaraknad nagu tôrresuud ammutasid päeva valgust - sellises tallis oleks tahtnud elada hobusena, kui poleks juba sünnitud inimesena.

Kogu see ilus iidne hoonetekogum oli justnagu vôluvakast välja kukkunud kôrgele vooreseljale ehk môisamäele, nagu seda paika ammust ajast nimetati. Môisahooneid piiras avar, alles kevadaimes pärnapark ja hoolitsetud rohuaed, kus seisis sadakond vaikivat, paraku veel talisuikvel mesitaru. Taruaia rajasid siia pôlispuistusse Vanausse môisnikud juba mitu inimpôlve tagasi. Mesinikud vaheldusid, tarud vahetusid; pôletati ôlgtarud, viidi ära pakktarud, asemele toodi kasttarud, kuid mesilastele asendamatud pärnad olid midagi muutumatut. Elu traavers - tee - juhtis tulijaid siiagi...

...just nagu siia juhtisid paljud teisedki teed ja rajad, mida sôtkusid ja sôitsid need, kelle elamise paigaks ja kiindumuste kohaks oli saanud see kuidagi elamiskôlblaks kohendatud vana hoone.

Mesinikukast käe otsas, läks mööda rudisevat kruusateed taruaia poole Aspe Valdholm . Oma töö ja tegemise pärast Tarutargaks hüütud, kaheksakümne lähiksel vanur polnud kaugeltki veel jôuetu rauk, pigem arust-üdini sitke, môtet armastav vanamees.

Üht ussaida viivat riburada mööda astus kiirsirgelt Aspe elutugi Meene Valdholm . Oma mehest vaid küünlakuu vôrra noorem ja parandamatult tôbine, hoidis ta seda viimast teadmist kiivalt hingepeidus. Kodu ja küla tundsid teda kui uhket ja norgumatut naist, keda oli veel vara minejate hulka arvata.

Vanausse raidkivist väravapostide vahelt pööras ôueteele kummiratastega hobukaarikus istuv Jürgen Valdholm - Aspe ja Meene pika ja pôhjaliku elu ainus kiirtegu, nende poeg. Ta oli kôrges koolis käinud; kuid mitte selle läbi, vaid oma elutunnetuselt oli ta mesinik. Alles seejärel vanemmesinik. Inimnähtusena oli ta haruldane, ilma et ta ise seda tarvitsenuks teada. Kôigele raudsele suletud Jürgeni siseilm jättis ta seda enam avatuks kôige hingava, elusa jaoks. Ta ei sôitnud iial perekonnaautoga, vaid pidas enda jaoks hobust, valides tumma vaenuka asja kôrvale elusa olevuse. Ta eelistas puust pakuga höövlit raudhöövlile, kuigi viimasel olid teadupärast kindlad eelised; ta ei usaldanud raualäiget, sest höövli hoos vôis see silma sattuda. Jürgenis vôis kahtlustada tehnikavaenulist inimtüüpi, vôimalik, et ta ka ise tundis endal seda süüd. Välimuselt polnud ta mingi kaunispalg; kehaehituselt tugev, ent sellise looduse poolt hästimôeldud viimistlematusega, mille arvel vaimu oli avardatud. Tema pilgud ja puuted olid nihkumatud, mille pärast teda ta naine armastas. Ta oli üks neid mehi, kes panevad oma môtted ja kavatsused ilma sônade saateta tegudesse, mille pärast temast ka mehed lugu pidasid. Ta surus end sosinaks aega, et kôneleks vaid tena olemise jälg. Vaistlikult tundis ta, et mesinikust oleneb lôpuks Mee maitse.

Lasteaia ôuest pööras vooreteele kurviga väike vana tegumoodi sôiduauto ja hoidis oma pôrisevat nina Vanausse suunas. Rooli taga istus Mae Valdholm , Jürgeni naine; tagaistmel kügeles nende pojakild Vahur ja tegi ikka veel läbi akna oma päevasele vingumehele, lasteaia ôue mahajäänud pôrnile poisimutukale kättemaksvaid nägusid. Mael oli seljas pikk tumehall, autosôidu jaoks mugav lôhikuga seelik; lôhikust paistis kena sire jalg. Rippkaelusega sviitri peal kandis ta helepruuni nahkpintsakut. Ent riietus ei andnud temast vale ettekujutust - Mae oli ikkagi tore naine. Noobel joon rôivaste juures toonitas temas vaid naiselikku nôrkust: näha veel paremini välja. Talle vôis anda kakskümmend kuus , kui ta poleks olnud juba kolmekümne kuuene . Maes oli veetlust, näo ja keha veetlust. Maakohas formaalsuseks peetud välist elegantsi...hinge elegantsi, mis paistis ära tema puhtais, tihti vahelduvais ilmeis.

Vahur oli väike vahva poiss, valmis alati aitama suuri, kui nende vahvus kuhugi kadus.

Mööda väljateed, mis kooli juurest üle söödinurga otse Vanaussele viis, kôndis Kildu Valdholm , aastat kaheksateist vôi viiv vähem, Mae vallastütar - Jürgeni vôôrastütar. Vilja vaadeldes môistab midagi ka puust. Vôis öelda ka vastupidi: ema ja tütar olid sarnased, nende eavahe ei paistnud veel nônda oluliselt välja.

Kildu oli üleöö ümardunud vormidega, tuhkjate paksude juustega neidis, üks neid tüdrukuid, kes elu rôôme, noorinimese vitaalsust - kogu oma olemust - kannab sisimas nagu mägi oma kaja. Jürgeni küljest ôppis ta lapsepôlves armastama mesilasi ja hobuseid, ema käest helletamist ja laulu. Ta liikus ja käitus isikupäraselt nagu iga süvahoovus, tômmates teadmatult kaasa teisi - sôpru, loomi; ta paistis maailmale ära ta enese jaoks kurvastavalt hästi. Kildu väärtustevael ei olnud sellel kaalu - ta tundis edukusele vaistlikult kaasa kui äraaetud hobusele; ta kartis ennast tihti, tundis kuidagi salajaselt, et tema hing vôib avalduda milleski suures. Ka katastroofis. Tüdruk tuli mööda kevadporist väljateed; ta oli lôpetamas keskkooli ja saamas kaheksateistkümneseks - ta ei teadnud miks, aga tundis, et selliseid kaksusi tuli peljata... Kildu hiljutisse lapselikku leebusse oli juba segatud naiselikku sensuaalsust nagu piima sisse veini.

Kôik teed viisid Vanaussele , kôik teed viisid koju - asjaolu, mis on alati üllatanud vaid kodutuid.

Aspe

Inimene räägib endaga meelsasti südamevaevuste vôi rôômu sunnil, sest nii pole ju pealtkuulajaid ega vastuvaidlejaid. Pealegi, kui sa oled elanud ligi sajandi ja oled palju enesest pihtinud sellele tummale peanoogutajale, kes sa ise oled. Alles seejärel oled püüdnud aru saada, kes on teised - nemad, kelle elud on sinu elust läbi kasvanud nagu rohi kauaks aeda jäänud korvist... Aga järsku ühel päeval tuleb sul enesega lobisemine lôpetada, et vaid saada selgust, mis sünnib nendega, kes on pärit sinust nagu kaja huikest.

Aprillikuu harvsoe ilm oli meelitanud mesilased varajasele puhastuslennule. Kasutades seda aega, asmerdasin taruaias, seljas ikka mu luitunud töökuht, peas allalastud vôrguga ôlgkaap, sest mesilinnud olid ärevil ja ôrjekad. Avasin tarusid, kuivatasin tarupatju. Nagu môni mürripann kunagise preestri ees, nii suitses mu lähedal suitsik. Vahetevahel ôiendasin selga, kuulatasin umisevat ôhku: neid oli hulka, neid oli palju nagu mu elatud aastaidki. Ning siis, nônda avasilmi taevasügavust vahtides, kuulsin ma seda vôôrast müra: tasast ja püsivat, mitte millestki sündivat ja mitte kuhugi kaduvat - lihtsalt olemas olevat. Sellest häirus ôhk, murenes maapind tarude all ja lôdises vesi loimudes. Mesilastele see müra ei môjunud, nad ei näinud seda kuulvatki - vôi see just ajaski nad ärevile ja tegi tigedaks? Aasta-aastalt, ning just kevaditi, kuulsin seda müra üha kasvavat; see ehk kosus mu meeles ja kujutluses, ning et müra rôhus ja reisis nimelt inimese hinge, teadsin ma, et seda sünnitas just inimene. Järgnev heli, mis tuli juba ôevase elu suunast - läheneva mootorratta pôrin -, tundus mulle eelmisega vôrreldes tühine ja meelt tuskamatu. Mu vanad kôrvad tôusid aga lausa tirki, kui ma kuulsin Kildu sumedat ketravat häält, mis oli tal hiljaku tekkinud ja mida ta nüüd kandis nagu ehet. Oma töölt ma siiski üles ei vaadanud - juba tüdruku tirtsueast peale algasime temaga üht nähtamatut mängu, mis kestis siiani ja mis vôis lôppeda vaid ükskord koos minuga. Kuulsin mootorratast väravas peatuvat, siis Elmeri hôiget :

Nägemiseni, Kildu !

Nägemist, Elmer ! ütles see värb juba noore naise häälega.

Hommikuni, teeotsal! kostis Elmeri hääl üle mootoritukse.

Nagu ikka alati... me sööme ära salati... ketras Kildu talle vastu.

Ma ei vaadanud - kuulsin, kuidas ta kekseldes eemaldus. Ja veel tundsin ma, et tüdruk enam ei mänginud, vaid mängles poisiga. Niivôrd olid nad mu silme all üles kasvanud. Ning mu riuklevast raugapeast lipsas läbi üks nooruslik môte: tüdruk oli külgedelt küps, seest küll alles küpseks saamas, aga seda vôis keegi kiirendada - süütus üllatab ikka süüdinud ajal -, ja nônda saaks sellest kekskoivast üleöö mônukas naine. Ka mina, vana elutark mees, môtlesin, et see peaks Elmer olema; et ta seda veel ei ole olnud, paistis neist môlemast, eriti Kildust , kes poisiga peiardas ja naakles, kaitstes end ikka veel lapserelvadega ja meelitades rünnakule. Môtlesin end omaenese noorusikka, vôtsin kaasa oma Meene ja leidsin, kui sarnane on emamesilase lend läbi aegade.

Tarukühvel käes, kummardusin parajasti avatud taru kohale, kui nägin endast mööda liikuvast varjust Kildut , kes kätega ôhus pônevil sôudes mulle lähemale hiilis. Nüüd oli ta juba mu selja taga, ôitses seal veidi aega, pani siis oma ümara lôua minu luidrale ôlale ja ütles rôômsalt :

Tere, Tarutark - mina tôin tämmu sulle esimese mee!

Tundsin ta sônades värsket puhangut. Ajasin end taru kohalt ôigu, vôtsin tüdruku lôua sôrmenäpitsasse ja sônasin vist veidi karmilt :

Tunda, et tôid - su koon ju lausa kleebib. Panin siis tarukühvli ära, vaatasin teda tôsiselt, tahtmata lisada puid ta kerge tuju tulle. Kildu tôsines mu pilgust, isegi painutas üle.

Ei kleebi! ütles ta torinal, katsudes oma lôuga.

Seisime temaga vastakuti nagu hommik loojanguga ja vaatasime väärtavalt, tema isegi vaenukalt, teineteisele silma - kuni me lôpuks teineteist ära tundsime ja ühte häälde naerma pahvatasime: mina kôkutavalt, vilinal nagu mingi lekkiv pôispill, tema ülemeelikult nagu pidul puruks visatud kroonlühter. Siis ta äkki tôsines ja küsis imekähku :

Kus see issas praegu peaks olema?

Issas , ütlesin pilkavalt, läks sulle nukupilli tegema. Ja siis vist jälle ülemäära karmilt : Sa, tüdruk, peaksid varsti kaheksateistkümneseks saama.

See oli pime juhus, ütles ta äkki nuuksatades, muidu oleksin alles neljateistkümnene.

Môistsin tema arvutust, see oli imelihtne: Kildu oli neljane, kui Jürgen neliteist aastat tagasi ta koos emaga Vanaussele tôi.

Sul on see meeles, laususin üllatunult. Nägin samas, et Kildu vaatab taruaias otsivalt ringi. Vôtsin palava päeva sunnil kaabuloti peast - Kildu astus lähemale ja puudutas tundelise hajameelsusega mu härmaparukat.

Kas ennast saab unustada? küsis ta. Ja heitis jälle läbematu pilgu, sedapuhku häärberi poole; tema silmis püsis edasi too pärimine.

Ma pean sind nüüd pirukaga kostitama, nagu sa äsja Elmeri salatiga ära saatsid, tahtsin ta lôpuks jäljele juhatada.

Tüdruk pöördus minust ja mu sônadest jôngalt ära ning ütles järsku eluküpsel, tôsisel toonil :

Tarutark , kas sa mäletad ühte lindu, keda ma halastusest saiaviljaga toitsin? Kildu oli meenutusest kahvatu. ...Too lind suri ära.

Külma tuulepistet tundes panin kaabu tagasi pähe.

Miks ma ei mäleta: ta sai puulangetusel viga ja ma tôin ta sulle mütsi sees langilt kaasa... Sa olid siis kuueaastane, ja lind oli metsvint.

See kevadkauge kônelus tegi meie ilma järsku jahedaks, ja ma küsisin soojemalt, et kuidas tal koolis läks.

Oeh, kevadel on ôpikud nii rasked! Ta vôttis kandetasku ôlalt ja riputas minu ôlale. Proovi, kui rasked! Ning pahvatas : Tahaks midagi väga, väga kerget! Vôttis siis kandetasku mu ôlalt ära ja küsis vaiksel nôudval toonil : Sa lubasid mind pirukaga kostitada - kus see on?

Kookusin jälle töö kohale; tundsin oma pôhjuseta tôrksust ja hääletoonis otsekui juhuslikku rangust.

Jürgen läks luhale kulu pôletama.

Läks kulu pôletama, ütles tüdruk ônnetult. Edasi rääkides segunes ta häälde üha suuremat etteheidet. Aga mina?!... Me oleme ju igal kevadel koos käinud. Kildu jäi ahastades maha vaatama.

Ma ei aidanud tal pilku tôsta - harjub ära ja ootab alati kellegi abi. Kärjekaanetisi uurides ütlesin lühildalt :

Ju siis tämmune pole iga kevad .

Kildu vaikis, loodis mind pika pilguga, naeratas siis heldelt.

Hah! Ma annan talle andeks! Ja lippas oma sônade kajas minema.

Nägin Kildut häärberi valgetrepist üles tormamas ja uksest sisse vilkamas. Jäin tema järel kinnikukkuvat tiibust nagu ärakustutatud käsulauda silmitsema. Veidi aja pärast käis uks veelkord - nüüd nägin teda juba ümberriietatult: jalas kummikud, rätik ümber pea rehesôlme seotud. Isukalt saia küljest puredes hakkas ta usinasti jôeluhale viivat rada sammuma. Panin talle oma silmad kaasa, kuni ta mäeveeru taha kadus...

...siis leidsin end murelikult üles laotusse vaatamas, justnagu selgest taevast vihma vôi tuult kuulatades, mida mu mesilased ei oodanud.

Ada oli kaugele läinud ja sai sellest aeg-ajalt isegi aru. Tegelikult ei olnud tema jaoks väljaspool kehalist olekut millelgi môtet, nagu saaks inimene ja loom ilma kehata üldse olemas olla. Mônedes teostes millegipärast saab, just nagu unustaks kirjutav käsi, et aju ilma selle käeta ei tea-tunne-juhi ega ole mitte midagi. Et keha ja aju ei saa teineteisele vastanduda.

Nônda ei ole Ada olekuis midagi taunitavat. Ta oli vahest ainult see äärmus (täiusele pürgiv äärmus), kes vaimu ilma kehalise kontaktita päriselt ei tajunud, teist inimest puudutuseta ei môistnud. Kellegagi rääkides tahtis ta mitte üksi teise môttega kaasa minna, vaid vähendada ruumilist distantsi niipalju kui vôimalik, nônda et jäi mulje: Ada tahab môtet (teist inimest) seestpoolt kôditada.

Vahel hakkab plommitud hamba sisemus isemoodi sügelema. Ada oli selle hamba vôdisev närv, mille arsti jôhker käsi nii enesestmôistetavalt oli surve peale pannud.

Terve hambaga sellist soovi ei tekkinudki. Terve hammas oli nôrgemate tundmuste jaoks juba liiga terve. Selles polnud môra, mille kaudu siseneda.

Iga komplekslik (plommitud) inimene oli viga lüngatu täiuse ihul (lôpmatus on käsitletav kui haaramatu ihu, sellepärast - et end mitte lämmatada - on seal ôhuauke, tähti, ruumilist hôredust), seda inimest sai aidata küll ja iga inimene omakorda tunnetas täiust ju täiesti isemoodi.

Ada avas neid plomme, mida eluarstide tark môistus oli kinni toppinud, sest ta uskus: inimpsüühika keerdkäigud on nii salalikud, et neid pole hôlmanud ükski seletus, teooria ega raviôpetus. ( Muidugi ei räägi me siin ainult hammastest, kuigi nende kohta käiv ei ole ju ka suisa vale. )

Ada oli rohkem hingearst ja hingemôrade tabamine on eriti suur anne. Môned on seda annet ekspluateerides endast kunstniku teinud. Adat huvitasid kunstnikud ja kunst. Ainult tema tuli môistma mitte abstraktsioonide, hinge kujutletavate seletuste, vaid kehade reaalsuse poolt.

Ta vaatenurk oli ainuline ja loomisprotsessist osasaav. Ta elas liha sônakssaamise resonantsitundlikult läbi. Ta elas. See hoovus oli tema jaoks, nagu kala jaoks vesi. Aga ta ei rääkinud sellest esialgu mitte. Ta ei teadnud rääkida. Ta kujunes. Ta alles sai objektinäoliseks, avastades kahe ilma kokkupuute piiril millegi kolmanda , kellel esialgu polnud veel nime.

Oli see armastus? Sündimata laps? See pingeline ollus, mis paneb seesmuse värisema, nônda et Ada ise on igale ärritusele reageeriv ülitundlik närv.

Sisenemised olid Ada elu kôrghetked.

Eks olnud kord Juhangi kohmetult naeratav poiss, kes Ada kaudu tôestas oma mehelikkuse. Ada kaudu (ja Adale ) tôestati alati midagi. Tôestati viisil, nagu naine nôuaks, nagu tuleks tema läbi ainumôeldav tunnustus. Ehk oli see partnerite viga, et Ada kätte usaldati inimese loomulikke vôimeid ületavad hoovad. Sest nüüd pidi Adagi tôestama, et on usaldust väärt. Mida ebakindlam ta oli, seda jôulisemaks muutusid korraldavad, tunnustavad ja suunavad sônad ka siis, kui Adal ammu juba puudus ülevaade, kust ja kuhu.

See oli siiski kummastav, kuidas Ada teise inimese vallutatud ja tuttavast sisemusest vôôrkehana irdus. Nagu oleks ta Juhanigi sisse ainult selleks läinud, et too oskaks oma sisepunktidele nime panna.

Kui sisemus tarduks, kui välisilm oleks reeglipärane labürint, milles teejuhiks loogika, moodustaksid nad koos vääramatu täiuse. Aga ei. Juhanile nimetusest ei piisanud. Tema tahtis teada veel midagi. Ta oli meheks saanud ja avastatut tôestada polnud enam mingit môtet.

Juhan tahtis ära. Juhan oligi ära. Ainult Ada tôlgenduste oli ta veel kodu-Juhan , igipüsiv ja ustav. Vôôrastavalt mitmemôttelised naeratused ei öelnud Adale mitte midagi. Need polnud koos loodud ega koos nimetatud ja omavaheline môra ei saanud tulla kônesse.

Martiniga oli teine lugu. Martini sees ei olnud ainult Martin , vaid tee, mis viis välja. Ta riietel oli kaugete teede môistetematu lôhn. Ta oli ümbrusest lahti ja kohal vaid siis, kui keha oli kohal. Kui ta läks, oli tunne, et teda pole olnudki. Õhus ainult säilis mingi hôre lahendus, kus Ada môistetest vaevatud süda äkki vabamalt hingas.

Oh jah, sônad on kaudsed ja tähendused ebamäärased. Üldisest tuleks alustada, trivaalsest. Soo märkidest, kihust, kiimast ja puhtusest. Sest neid sônu tunnevad kôik ning usuvad, et neil on ühesugune sisu. Et sônal on ainult üks sisendus ja tuum, et kogu kunst seisneb leitu fikseerimises ning see on täna ja alati lôplik.

Martin nihutas tähendusi, sest ta ei hoolinud nendest. Ada rippus ôhuvahes, tähendust nihkes. Ta oli rohkem ise, kui aimatagi oskas, sest Martiniga samastuda polnud vômalik. Hoovusega aga küll. Hoovus kandis. Martin vaikis ja Adale tundus, et vaikus on ainult teda täis. Martin vôimaldas midagi, mille olemasolu Ada varem ei kujutlenudki.

Kui Ada keha teda nüüd alt ei veaks. Keha, mis igatseb sôna niisama tungivalt kui puudutust. Keha, mis sônatu resonantsiga ei lepi, vaid tahab tunda ka vôimu ja vaimu reeglipärast ühtesulamist.

Plomm on hamba parandus, sôna on keha tôlk, reegel on sôna vôim looduse aimetuses. Ah, kuidas igatseb Ada olla Martini ainus luuletus, ainus jutt, igikestev romaan, üksildane ôhtu, irduv igavik, millesse Martin nimetuna sulab.

Olla seal ja teal, Martinis ja môttes, soovis ja täitumises, sillana üla kunsti ja elu, metsas, mida läbistab rong, ja lagendikul, mille lumivalgetelt väljadelt kostab veduri summutatud huige.

Ada seisab ika veel ukse taga. Tal on külm. Ta on kurb. Ta on üksi nagu kôikide Martinite igatsus, mis klammerdub hetke, et hooletu liigutusega visata siis lehed tuulde ning alata algusest. Alguse ja lôpu hetk pudeneb käest. Vahemik on täiuslik, vahemikus on rahu ja Martin .

Mis ime siis, et Ada kannab teistelegi üle hetkelise valdamise tunde. Et Martinist lähtuval jôul on ellu maandatult vägivalla märk. Jumal lôi maailma, öeldakse. Lôi? Ju siis hävitas midagi, mis oli enne, tegi sellest ennesusest midagi muud.

Miks Ada nônda ei vôi? Vôib. Kindlasti vôib, sest jumalgi pole midagi muud kui inimkonna lôpuniviidud vôimuigatsus, nimeliseks muudetud täius, legend vôi muinasjutt, ükskôik.

Jumal sündis Neitsist Maarjast , salgas siis emagi, et loomiseks ja ôpetuseks oleksid vabad käed. Kristus suri ristil, et näidata, kui nôrk on inimene, ja tôusis üles, et inimene môistaks, mida ta vôib.

Igal inimesel on oma jumal. Igal ajastul üks ja kôigi poolt tunnustatud môte. Ada tahaks olla just loomise hetkes, Martini liikuvas käes, mis puhtale paberile esmaütlejana tungib.

Sest alguses oli sôna. Sôna öeldi välja. Olla nii ütleja, sôna kui tähtedevaheline teatud hetkes sündiv seos - nônda tahaks Ada olla. Ja tal ei ole oma kehastki kahju. Tal ei ole kellestki kahju. On miski, mis on Adast tugevam, ja ta allub sellele hoolimatu usu ja rôômuga.

Martin peab hakkama rääkima. Martin tuleb panna rääkima. Seni tunneb Ada vaikivat Martinit ja ükskôik kelle häälega öeldavat teksti. Martin ja tekst on teineteisest lahus. Juba lahus, kui keegi kolmas loeb.

Rääkigu Martin , mida tunneb ja kavatseb, siis leiab Ada isegi selle môra, mille kaudu mees dissonantsi kinni kasvatab. Siis läheb ta Martinile ka siis järele, kui mees ei aima. Aga esialgu on Martin nagu naine, kes teeb ja salatseb. On maastki madalam ja vallutab ometi tippe, milleni Ada môte ei tarvitse küündida.

Hiljem ütles Ada , et Keegi Korteris Viibiv , kes oli nagu Martin ja ei olnud ka, olevat ta meeled segi ajanud. Keegi, kelle vaimsuski oli nähtamatu, kellel ei olnud ehk kujugi. Kuju küsimus muutus ajapikku väga oluliseks.

Õhtul ei olnud enesest palju kônelda. Mälul puudus soomärk. Viimane on bioloogilisest seisukohas pisut ôudnegi. Eks ole sootuks surnult sündinud, elu jätkuta lôpp, indifirentne ollus, mis varem vôi hiljem tekitab tôrkeid ja tülgastust.

Karta on, et see oli naise mälu, mis end teiste mälestustesse sisse pressis, et see oli mônel kujutluslikult intensiivsel hetkel ikkagi naine, kes ei tahtudki midagi muud vôi keegi teine olla. Ja et Ada teda ainult sellisena vastu vôttis ja tähele pani. Nônda muutus Keegi Korteris Viibiv Martiniks siis, kui Martinit ennast kohal ei olnud, helendades nagu lahkunu jalajälg vôi Ada poolt esialgu saavutamatu kône.

Martin polnud teda kunagi näinud. Aimamatu resonants. Millegagi ei ajanud talle hirmu peale, sest ta oskas seda môista kui soodsat meeleolu, tunnetamatu vastupanu, järeleandlikku nôtkust. Martin rääkis harva inspiratsioonist, aga kui ta oleks rääkinud, siis just neil hetkil, mil Keegi oli Adaks saanud, sonides vaheldumisi kôigest, mis teda välispoolsena ründas. Ta oli miski, mis peitus Martinis , ja ikkagi ka temavälisus. Just naiselik tema ise ja Ada Martini -lembus ühenda nad.

Martini kône oleks Talle vabaduse andnud, nôrgendanud Ada huvi ja hoolitsust - vähemalt esialgu näis see olevat nii -, aga Martin vaikis. Keegi kajas Ada oletustele vastu. Keegi kôneles nagu Ada , kui Ada tahtis. Ada-Martini ja Kellegi kolmnurgas peitus elu ja kunsti saladus, uni, millest jumalana sündida.

Keegi huvitab Adat vaid sellepärast, et teda erutab saavutamatu Martin , silmapilgu saladus, keha ja teksti ühendus. Keegi ise on keha, on aine ja aimus, mônu ja piin, Ada käesurves sündiv päritoluta olek, mis seletamatul kombel suubub Martini ainulisusse.

Mida segasemaks muutus Ada hingeseisund, seda pôhjalikumad olid inimloomust tôlgendavad teooriad. Teadus pidi elu ära seletama. Teadus oli Ada salarelv käsitamatute tunnete vastu. Ja kui teadus siis ka ei aidanud, polnud ta jôudnud ( Adat vôi inimest) hôlmavale tasemele.

Teadus vallutas, aga ta ei olnud vôim.

Ada uuris visalt raamatuid, otsides vastust. Raamatutel oli see eelis, et nad lahendasid alati püstitatud ülesande. Nii ülesandeid kui raamatuid oli palju. Iga aasta tôi endiselt lisa, mis näitas, et teaduski ei seisa paigal, ainult ta liigub teistmoodi kui elu.

Elu näis aina korduvat. Muutused ei paistnud ühele pôlvele nähtavalt silma. Teadus oli kas väga vana vôi juba liiga uus. Teadus ei vastanud vastateski. Elu ja teaduse vahel oli lôtk, mida kunsti ja elu vahel Ada arvates ei olnud. Inimesenäoline sild aga libises käest, kui sinus endas seda silda ei olnud.

Adas siis vist ei olnud, kui ta nägi saladuse lahendust Martinis vôi nähtamatus, kes Martinit toetas.

Üht teise kaudu vallutada tähendas nähtamatu uuesti luua.

Mônikord oli Adal päris hea tuju.

45

Oli hommikune aeg. Maa kôrvetas taldu ja sätendas hallast. Poole kümneks oli rohi pehme ja painduv, mitte enne. ( Aga vôib-olla ka enne, ei mäleta hästi. ) Mustad puhvis trussikud annavad venitada pôlvini, pôôsas on kalk ja libe. Sulatasin taldadejagu maad ning jäin päikese ette seisma. Kuhugi polnud sooja minna.

Lehmad ikka nilpsisid siit ja sealt, nende suud aurasid. Lehm on imeline loom, tema saab rohkem aru kui inimene. Ta hingeaur tuletas mulle sooja meelde. Minu sees oli sooja vähem, ninast ehk nirises pisut, kui just suuga ôhku ei ahminud.

Pärast oli juba päris soe. Nii külmi hommikuid oli siiski üpris harva. Ainult tulitavad tallad tuletasid üht-teist meelde ja raud oli ka vôrdlemisi külm. Kivi oli külm.

Kui olin juba päris vana inimene, istusin Tartu Toomemäel , raekojapoolses padrikus pinkide taga ning uurisin peos üht mullatükki.

Linnamajades süttisid üksikud tuled. Alleede lambid veel ei pôlenud ja linn ise oli nagu pimendatud.

See mullatükk paindus mu sôrmede all, aga ei murenenud. Küll ma püüdsin. Pöidlad ja nimetissôrmed olid muutunud päris tuimaks, aga muld ei andnud järele.

Kuskil mu selja taga oli Felix Ormussonile aastate eest räägitud kuradi apoloogiast, kuradi usust, aga see mulle ei meeldinud. Teadsin vaid, et kirjanik ise on linnapoolselt mäeküljelt alla vaadanud, kuid millal ja mida môelnud, pidigi jääma saladuseks. Mälu-ust oli vaid veidi praotatud. Konteksti tajusin hiljem.

Tookord môtlesin kurjusest. Miks on nii palju kurja. Olin kuskil haiget saanud, oli ise haiget teinud. Kuri kasvas vôrdeliselt augustiöise pimedusega. Mustad puudealused seisid nagu sambad ja mina rammisin vihaselt varjude sisemust. Tahtsingi olla kuri. Jah, miks mitte olla kuri, kui see pakub kaitset.

Aga mis kuri sa oled, kui mullatükk paindub, aga järele ei anna. Tajud mügeriku sooja lohku, aga kaugemale ei saa.

Oli juba päris pime. Sôrmed päris valusad, kehas ramp raskus ja väljavaated kurjaks saada rohkem kui nigelad (hale ei hakanud, hakkas ôudne, et nônda olin môtelnud) ning hirm ihuüksi keset parki olla hakkas ka.

Ronisin kallakust üles, kangekaelne, sôrmejälgedest soe mullatükk taskus. Kodu tuli meelde. Head armsad inimesed, kuigi neil polnud minuga asja. Eks neid ikka olnud kusagil. Ma ei solvunud, et nad just siin ei ole, mu ööd ei näe, käest kinni ei vôta.

Kurjusest oli väsimus saanud ja selle väsimuse sees oli muld, mis keeldus paindumast ja paindus ometi.

Alles hiljem selgus, et olin mudinud kivi. Kivi oli järele andnud, meeleolule vastu tulnud. Siis mäletasingi neid hallahommikuid, lohuga karjamaakive, mis meeleheites inimestele pehmet isteaset pakuvad.

Varem ma muinasjutte ei uskunud. Tol ööl oli muinasjutt mind päästnud. Môistsin, et väljamôldised on kehalised. Kivi vôib halastada, öö hingata turvaliselt ja rôômsalt ka siis, kui seda ei märka. Hullud asjad on meie sees, aga mitte puis ja pôôsastes. Nemad pakuvad tuge küll.

Kui inimene ( homo sapiens, homo faber, homo novus, homo politicus, üks paljudest, môistatuslik olend, tema enda arvates üks kahest - kas looduse kroon vôi jumala näo järgi loodud) tunneb (inimlikuks peetav omadus; kuid tunded on ka loomadel, lindudel, kaladel, merikarpidel, taimedel; ja rahvasuu ütleb - ka kivid nutavad) oma rinna olevat puuri (linnupuur, lôvipuur, hiirelôks elukorter, tihti ka laspepôlvekodu, kool, abielu, seltskond, keskkond, ühiskond), kust kôik mustad linnud ( E. A. Poe'l Kaaren ; literatuurselt alati ônnetusetooja, ônnetuse sümbol, ônnetus ise) välja on lennanud, on ta vaba (vaba?) ning kerge. Ja igatseb oma raisakulle ( Aegypius monachus; Necrosyrtes monachus; Neophron percnopterus - looduse sanitarid) tagasi. Ta tahab oma igapäevaseid (igapäevadest koosneb elu) hingeheitlusi (inimese vôitlus iseendaga, sama ränk nagu Heraklese vôitlus Atlasega , sama keeruline nagu Zeusi vôitlus Kronosega ), oma tuuletallamist (see tekib inimese vôitluses iseendaga), viha (seegi tekib inimese vôitluses iseendaga), muret (seegi tekib) ja patte (on andestatavaid ja andestamatuid patte, aga selle üle ei otsusta inimene ise ôigesti) tagasi (kuhu? aeg läheb ju ainult edasi!).

Saul Bellow Herzog (teksti entroopia)

1

Juunis, juulis ja augustis on Eestis ikka midagi pöördelist sündinud...

Joosep-Otto Silm ütles seda iseendale.

Veel kestis varakevad, veel püsisid heitlikud, reetlikud ilmad sooja päikese ning jäise tuulega. Nagu see pôhjamaal on. Silm aga môtles suvest. Teine märts , tema sünnipäev, oli jälle selleks korraks möödas, ja rändlinnu järjekindlusega suunas ta igal aastal pärast sünnipäeva oma môtted suvekuudele, lühikestele pôhjamaa suvekuudele.

Jah, ta ei varjanud enese eest, et selle järjekindluse taga peitus üha tuntavamalt ka hirm. Muidugi, just hirm, milleks otsida iseenda jaoks pehmemat sôna? Vana, südameveaga inimese hirm aprilli- ja maikuu ees.

Kes kevade üle elab, on aasta pealekauba saanud. Kes nii ütles? Kondor ? Vôib-olla. Igatahes keegi Silma pôlvkonnast pidi see olema. Noored ei märka nii tähtsaid asju. Neile näib, et absoluutselt kôik on saadud kas pealekauba vôi kingituseks vôi pole üldse midagi veel kätte saadud. Niikuinii. Ja olgu nendel nende ôigus.

Silm môtles suvest. Alati, kui ta eelolevast môtlema hakkas, meenusid paratamatult ka kunagised tormilised ja ajaloolised, isiklikud ja traagilised, armastuse ja vägivaldse surmaga pôimitud suved. Aga kunagi varem polnud ta suvede kohta niisugust lauset öelnud. Oli ta iseendaga rohkem rääkima hakanud? Vôimalik... Ikka tihemini...

Juunis, juulis ja augustis on Eestis alati midagi pöördelist sündinud.

Joosep-Otto kordas seda, seistes esikus, mantel veel kinni nööpimata, barett näpu vahel ja vaatas poolviltu üles nurka, kus tasakesi sumises elektrivoolu môôtmise aparaat. Silm uuris seda viivu, miski tundus talle selle juures väga üllatav, aga ta ei taibanud, mis; ja siis läks ta välja, käigu pealt ennast lôplikult kinni nööpides ja sisse pakkides.

Üksindus paneb inimese inimesega kônelema, môtles ta leivapoe poole kômpides hoolikalt vormitud lause abil. Nagu nad isekeskis koos olles ei räägiks! Heh! turtsatas ta mône aja pärast poolkuuldavalt.

Tegelikult oli talle ükskôik, kas ühiselu kirjutamata reeglid vôi psühhiaatrite vennaskond määraksid tema vaimset seisundit natuke rohkem nii- vôi naasuguseks, kas iseenesega vestlemine kviteeritakse praeguses maailmas üldse millekski pentsikuks. Ta läks ja püüdis üht asja meenutada, kuid ei suutnud ega suutnud, selle asemel märkas ta jälle kord, et autosid on palju. Autod olid parvedena alles viimastel aastatel jôudnud tema linna tänavatele, ja sedakaudu oli suur maailm jälle lähemale tulnud. Kui suure maailma tavasid omaks vôetakse, siis tuleb see ligemale. Ja ühtaegu muutub maailm väiksemaks. Erinevused annavad elule avarust, sarnasused tômbavad kôik kitsaks kokku. Inimesed ja nende elud, môtles Silm .

Ta polnud selle kôige peale pahane. Ei, milleks! Ta ei tahtnud olla vôitlev vanur. Aga tal oli ôigus mitte ümber kasvada, see inimese pärisôigus. Autod tüütasid teda. Ning autodes peituv oht näis madal ja toores. Autodest kirjutati ajalehtedes, räägiti raadios. Autod rikkusid ôhku ja röögatasid alaealiste kurjategijate häältega. Toas, oma korteris vôis vahetevahel üksindusest psüühiliselt koitama minna, aga seal polnud vähemalt autosid.

Joosep-Otto Silm lasi need môtted peast läbi nagu hästi ära ôpitud koolitüki ja jäi siis korraga keset kônniteed seisma. Vôttis isegi bareti peast ja hoidis sedasi näpu otsas nagu ennist esikus. Vaatas poolviltu üles, sinnapoole, kus praegu paistis tuules ôôtsuv puuoks ning jupp vihmaveetoru, kuspool aga oli enne tasakesi sumisenud elektrit môôtev pisike must plekk-karp. Vaat sulle lops! ütles ta vaikselt ja môtles imestusega :

See aparaat häälitses ju nônda tasa, et ma poleks tohtinud seda üldse kuulda! Môtted liiati peas! Kus vanal mehel kôrvakuulmine! Ja üllatus oli kah kohe varnast vôtta. Ainult aru oli aeglane, jäi kôrvakuulmisest ja üllatusevärinast tahapoole, ei ütelnud ôigel ajal, milles asi. Vaat missugune vanainimene - terase kôrva ja pika taibuga. Täpselt nagu môni noor mees, täpselt nagu paljud noored mehed!

Iga liigutus vôis Joosep-Otto Silmale pakkuda juurdlemisainet. Iga &z;est, iga sündmus, juhuslikust külalisest vôi uuest raamatust rääkimata. Kui ta vähegi tervise juures oli. Sellepärast ta vôimaluse korral vältiski nii paljut. Muljete ega juurdlemise eest polnud pääsu, silmi ei saanud kinni panna, püstijalu polnud vôimalik uinuda. Aga kôik see erutas, kôik see kurnas. Äkki pilve alt välja viskuv terav päikesekiir vôis teda hoobilt paljudesse kunagi elatud hetkedesse tagasi kanda. Ta ei tahtnud seda vôôrastele inimestele demonstreerida, ei tahtnud neile paista pôdura veidrikuna, kes piimapoe ukse ees vaimudega vôitleb vôi manalameestega vestleb. Ja auto alla ei tahtnud ta kah jääda.

Paljudel inimtegevuse aladel kasutatakse môistet riskirühm . Liikluses kuuluvad sellesse joodikud, lapsed ja vanakesed. Silm oli elu jooksul kuulunud paljudesse organisatsioonidesse, rühmadesse, rühmitustessegi. Nüüd oli tal au jälle kusagile kuulda, aga mitte enam oma tahtmist mööda. Tema tahe ei lugenud seekord midagi. Inimestele, kelle elu juurde kuulus autosôit, oli ta muutunud riskantseks. Parem, kui teda poleks enam olnud, risk oleks vähenenud. Ta teadis seda, oli sellest môelnud, aga oli sellega ühenduses tulnud hoopis painavamale môttele. Kes on kogu inimsoo riskirühm?

Ta ei osanud eneselegi vastata. Jah, vaevalt et inimeste sugu niisama heastpeast välja sureb nagu saurused. Inimest saab vaid hävitada. Aga kes on selle liigi säilimise suurimaks ohuks, kas masinaks muutunud sôdur, sôdurit juhtiv vôimuhull kindral vôi kindrali käivitusnööri tômbav president? Silm ei teadnud. Kes on riskirühmaks, kas alamad, vahepealsed vôi ülemad?

Ning sellest sôltumatult kartis ta ometi autosid.

Paul Annistil ja tema naisel Ruthil polnud autodega mingit lähemat suhet. Autovinguga küll. Mootorivinguga. Automürinaga samuti. Kuid auto nagu ese, nagu isiklik tarbeese ei puutunud neisse. Raha polnud niikuinii, rääkimata autoihalusest. Praktiline? Jah, Paul môtles küll vahetevahel, et kui oleks auto, viiks Ruthi ja poisi metsa, mere äärde, kanarbikunômmedele vôi maasikaraiesmikele. Vôi siis kuulaks, kuidas roog kôhiseks järve ääres, ôhtul teeks lôket, nuusutaks tuletukkide lôhna, mängiks sôltumatuid inimesi, ööbiks jälle kord metsas. Hommikul vôtaks pagasiruumist konservikarbi ja avaks selle pôlve otsas nii kohmakalt, et lôikaks jälle karbi terava plekist servaga pöidlasse. Tumepunane veretilk ilmuks nahapinnale nagu udust tôusev päike ja pôôsast tagant vaataks teda tema enda teadmata môni loom, metskits vôi rebane, loomasilmad omaette hiilgamas. Temal oleks ainult tunne, et vaatab. Siis tuleks Ruth ligi ja suruks oma suu ta pöidla peale, limpsiks vere ära. Aga poiss magaks veel autos allalastud istmete peal oma magusat hommikuund ega kuuleks, kuidas suur metsalind tiibade kohisedes üle nende peade lendab.

See oli vaid môte ja môtteid oli Paul Annistil palju. Môtteid môelda oli tema tegevus. Pealegi siples Paul alles korterihankimisvôrgus ja see kujutas endast üht isesorti vôrku tugevate kleepuvate vôrguniitide ning täieliku väljapääsuvôimatusega. Ruthil , tôsi küll, olid omad väikesed nôrkused, kui ta autodest môtles, aga nende olemasolust polnud Paulil aimugi. Ruth oli Paulile truu selle sôna otseseimas môttes - jagas temaga argipäeva ega proovinud seda ei paradiisiks ega pôrguks muuta. Kuid Anton , see inimesehakatis, see uue elu märk, etendaja, ennustaja, käivitaja ja edasiviija oli täis hoopis teistsuguseid, oma vanemate arvamustest sôltumatuid tunge. Tema varjamatu autodeimetlus ja hämmastav asjatundlikkus môjusid Ruthile . Ega ma ise, aga poisi pärast peaks vist ükskord ikka katsuma auto osta, môtles ta teinekord. Ega ma ise... môtles ju ka Paul . Vahetevahel. Nad olid Ruthiga teineteisele ka môtetes vahetevahel truud.

Max Savi suhtus suure algustähega.

Ta suhtus.

Môni auto polnud seda suhet üldse väärt, neid ei märganudki. Kogu seda kodumaist kola, millel polnud ei kiirust, ei jôudu, ei korralikku kereplekki ega môistlikku disaini, pidas ta teisejärguliseks. Head olid üksikud uued &Z;iguli margid, igal juhul ekspordiks tehtud masinad. Hea paistis talle ka Volga . Sel oli hinda, välimust ja jôudu. Seda oli raske kätte saada. See oli masin mis masin.

Ladadesse ja Volgadesse vôis juba Suhtuda. Viimastel aegadel hakkas ka välismaiseid marke siin rohkem ringi sôitma. Osa neist olid küll ainult eputamiseks hangitud. Meremehed pidid neid välissadamates ostma, enamasti olid autod kôvasti pruugitud ja tihti ka vananenud mudelid. Kätte saadi neid küll vist odavalt, nii igatahes räägiti, aga kuidagi perversne ning ôigele autoomanikule vastumeelt oli näha ilmatu larakaid madalaid Forde mööda tänavaid roomamas, roosteplekid klantsi alt välja pressimas. Kaks uut masinat selle poolpiduste massi seas olid Maxi tähelepanu hiljuti tugevamalt köitnud. Üks oli vôrdlemisi aus uuem Volvo ( Môni sai Rootsist päranduse, môtles Max . Omal ajal pani môni onku paadiga üle külma mere ja näe nüüd saab keegi uimane süütalapsuke sihukese nodihunniku, et ei tea, mis peale hakata! Ja mis eest! ). Teine auto, mida ta ükspäev nägi, oli väike ja tundmatut marki, efektset pärlmutterhelgiga rohelist värvi, tumedate klaasidega. Väike ja mugav, vaatas Max . Kindla peale ökonoomne, ôgib vähe bensiini, aga istub teel kindlalt.

See moodne auto oleks Maxi palju vähem vaimustanud, kui ta oleks aimanud, et nende tumadate klaaside taga istub parajasti tema naine Merle .

Selle auto kôhus ja mitte kusagil mujal. Merle tööl peeti sünnipäeva, vaikselt, kiiresti ja illegaalselt. Sätiti nii, et vahetuse lôppedes oleks plats puhas. Mis suurt pidu nüüd, aga sünnipäevalaps oli kokteili valmis seganud. See nägi välja valge ja süütu nagu tiinekate jäätisesegu, väga hea konspiratsiooniks igasuguste ootamatuste korral. Juua oli päris mahe, aga môjuma hakkas varsti. Algul maigutati ja maigutati, siis kukuti äkki kädistama ja manguma, et Asta ütleks, mis mürki ta neile sisse joodab. Tiigripiim teatas Asta uhkelt. Piiritus rôôsa koorega segatud ja suhkrut kah sisse riputatud. Naised limpsisid seda, nii et pôsed lôid ôhetama.

Pärast aga hakkas Merlel paha.

Tundus, nagu oleks ta organism kokteili komponendid uuesti lahutanud. Piiritus tôusis üles, oimudeni, juuksejuurteni, täitis pea pingega ja elektritseeritud surinaga. Rôôsk valkjas koor vajus makku, muutus seal raskeks läilaks olluseks, mis ei tahtnud imenduda, tundus kallerduvat ja tôusis siis uuesti kurku tagasi. Õnn vähemalt, et vahetuse lôpp, polnud liigseid silmi segaduse juures.

Siis tuldi Piiale autoga järele ja Merle lükati tagaistmele. Esimest korda elus sôitis Merle tumedate klaasidega välismaises autos ja oli nii oimetu, et ei märganud ei kadedust ega kôdi tunda. Tead oleks vôidud viia kuhu tahes. Singapuri , Pärnusse , müüa Ladina-Ameerika pordumajadesse. Kuid ei viidud. Eesistmel istus kôigest Piia , autoomaniku pruut, Merle sôbranna ning kolleeg, kes lasi Merle täpselt kodu ukse ette sôidutada, ta lifti talutas, tema käekotist vôtmed otsis, ta pehmelt tühja korterisse tôukas ja oma teed läks. Üleriideid ta Merlel seljast vôtma ei hakanud ega uurinud ka, kas teine tahab vanni vôi magama. Piialgi oli oma elu, see ootas teda parajasti all, maja ees, selle mootor oli käivitatud.

2

Sôber Endel oli ootamatult ära sôitnud, kolmeks kuuks suurde kaugesse linna kursustele kadunud. ( Mis sul sealt otsida, môtles Paul nukralt, keda kursus targaks teeb? ) Paulile oli ta jätnud oma väikese poissmehekorteri vôtme, et Paul ajalehed ja kirjad postkastist vôtaks ning tuppa tooks, et Paul vahetevahel, kuni pole veel täiskevadist soojust, tema ahju kütaks, sest muidu sigineb tuppa hauakambrirôskus. Kes teab seda paremini kui poissmees!

Pauli hooleks jäi eluvaimu säilitamine nendes ruumides ja see sobis Paulile - ta käis siin tegemas oma uut sorti tööd.

Olen nagu rikas snoob - iga tegevuse jaoks on mul uus apartement! môtles ta, kui esimest korda sôbra kirjutuslaua taga platsi sisse vôttis. Aga kelle häda annab häbeneda? Hädast tuleb teha voorus, see ongi elukunst, teadis Paul . Aga kelle hädast kes nüüd kasu lôikab? Môlema hädast môlema kasu? Vôi mis hädad ja mis kasud need ikka ära pole. Ainult elu nii nagu ta on.

Selles paigas sai Paul hilisôhtutui ja öösiti tööd teha, igatahes mugavamini kui kodus, seal oli ikka mure, et lükkad köögis tooli kolinal vastu nôudekappi vôi virutad pôlvega kogemata praeahju kômiseva malmukse pihta. Aga häiritud mateeria häälitseb öösel tuhat korda valjemini kui päeval, eriti köögimateeria! Ning need häiresignaalid kostaksid teise tuppa, hakkaksid Ruthi ja Antoni rahu rikkuma.

Tööga, uue ülesandega oli tarvis nii kiiresti hakkama saada kui vôimalik. Paul juhatati lahkelt arhiivimaterjalide juurde, talle anti virn reklaamtrükiseid, statistilisi kogumikke, talle näidati ette hulk fotoalbumeid, mille piltidelt vôis leida uusehitisi, koosolekute presiidiume, naeratavaid brigadire, vabriku juhtide ja peaspetsialistide fassaadportreesid, stseene rändlippude üleandmise tseremooniatelt, laupäevakutöödest, ekskursioonipiknikest, kotisjooksuvôistlustest ja muidugi toodangust, toodangust, toodangust. Tühine osa fotosid oli suurendatult väljas ka nn. muuseumitubades.